Vöörmündri amet on taas au sees

Tartu Peetri koguduses seati kirikuvanemate seast vöörmündriks Andrus Kruusla, kellele riputati pühitsustalituse käigus ametitunnuseks kaela suur hõberist.
Õpetaja Ants Toominga sõnul tekkis vajadus leida kirikuvanemate rühmast keegi, kes oleks omade seas juht. Siit tõstatus küsimus, kuidas teda nimetada. Arutelu tulemusel otsustati anda valitule vöörmündri ametinimetus.
Ametitunnusena otsustas kogudus õpetaja ettepanekul kasutada koguduse omandisse jõudnud, Johannes Müürsepale 2. pihtkonna poolt kingitud auvanema ametiristi. Oma vanaonu säilinud ametiristi koos pühendusraamatuga kinkis kogudusele Evi Pärn.
«Koguduseõpetajana tunnen pidevat toetust ja kaasateenimist meie kirikuvanemate poolt,» kiidab õpetaja Ants Tooming oma abilisi.
Peetri koguduses on rivis üheksa kirikuvanemat, lisaks nn reservis olevad. Viimaste alla kuuluvad kõik need, kes erinevatel põhjustel, näiteks kõrge eluea tõttu, ei osale enam aktiivselt koguduse igapäevases teenimises.
Põhjuseks võib olla aga ka näiteks vaimulikus hierarhias edasiliikumine. Kui Valdo Reimann jõudis 1992. aastal diakoniametisse, andis ta oma kirikuvanema ametiristi Peetri kogudusele tagasi. Praegune Jõgeva koguduse õpetaja Reimann andis toona ameti edasi oma isale Lembit Reimannile, kes on tänini selles ametis.
Vöörmündri amet on meie kirikus vana ja hinnatud. Juba 1686. aasta Rootsi kirikuseadus nägi ette, et vöörmündriks seati talupoegi, kelle võim polnud küll suur, aga ametikohustused olid mitmekülgsed: valvata pühapäeviti kirikus korra järele, juhatada ehitustöid, abistada pastorit kirikutalituste täitmisel.
Liina Raudvassar