Vaja on otsust, kuidas edasi minna

20. jaanuaril toimus Nõo kultuurimajas Valga ja Tartu praostkonna ühiskonverents, kus arutleti ühtlustatud jumalateenistuse korra üle, mis on vaimulike konverentsi päevakorrapunkt. Kirikuva-  litsust esindas assessor Marko Tiitus.

Ei ole varem märganud, et küsimus jumalateenistuse ühtsuse üle vaimulikke nii vaikseks ja mõtlikuks oleks teinud. On ju teada, et Valga ja Tartu praostkond toetavad pigem Agenda korda, siiski oli sel konverentsil siirast soovi leida ühisosa ja lootus, et see võiks olla võimalik. Valitses rahulik ja sõbralik vaim. Artikli ilmumise ajal toimuvad needsamad arutelud Tartus vaimulike konverentsil. Ehk annab Nõo arutelu kajastus suuna, kuhu võidakse ka jõuda täna lõppeval kogu Eesti luterlikke vaimulikke koondaval kogunemisel.

Assessor tutvustas eelnõu

Sissejuhatavalt pidas assessor Marko Tiitus kõne, mis kommenteeris piiskopliku nõukogu esitatud eelnõu. Ta tuletas meelde, et 2008. aastal ei saanud Kirikukäsiraamat vaimulike konverentsi kahe kolmandiku kohalolijate poolehoidu, ent piiskoplik nõukogu kehtestas siiski nii Agenda kui ka Kirikukäsiraamatu ehk kaks korda.

„Kas otsus oli õige või vale, hea või halb – selle üle võiks pikalt arutleda. Täna mõtlen, et oleks võinud ehk teisiti. Kui Kirikukäsiraamat vajalikku toetust ei saanud, siis oleks võinud edasi töötada, et aru saada, mis on need kitsaskohad, puudused, ning eelnõu täiendada ja parandada. Nii see ei läinud, emotsioonid olid üleval, tundus lootuseta vaidlus sel hetkel. Ehk oli ennatlik otsus. 2008. aastal olin aga teist meelt. Minevikku muuta ei saa. Saame õppida ja kujundada oma valikuid tänases päevas,“ kõneles assessor Tiitus.

Ühtlustamise toetuseks esitas Tiitus kaks argumenti. Esiteks, et uude lauluraamatusse on jumalateenistuse korda vaja. Kui sinna lisada kaks korda, siis põlistame praeguse olukorra. Võiks proovida jõuda ühtse variandini. Kirikuvalitsuse seisukoht on praegu, et kahe korra võistlus pole kirikule tervislik. Teiseks lisas ta, et see on oluline pastoraalseminaris vaimuliku koolitust saajaid silmas pidades ja õppijad on ka väljendanud ootust, et võiks olla üks kord.

Assessor Tiitus jagas, et analüüsides kahte korda võib näha ühisosa, millest lähtuvalt on ta esitanud viis muudatusettepanekut (vt EK nr 2). Ta soovib võimalikult laiapõhjalist arutelu: „Kui tuleb vaimulike konverentsilt vastus, et seda teed ei soovita minna, siis loomulikult me seda teed ei lähe. Arvan, et igasugune otsus on parem kui aastaid kestev otsustamatus.“

Mõttetihe arutelu

Arutlusele andis suuna Kristjan Luhametsa tähelepanu juhtimine, et praegused muudatusettepanekud panevad nende sellisel kujul vastu võtmise korral vaid Agenda korra kasutajad midagi teisiti tegema, sest Kirikukäsiraamatu kasutajad ei peaks midagi muutma. Seega oleks siis tegu ühe kirikukäsiraamatu missa korra versiooniga, mis poleks keskpõrandale kokku tulemine. Kui aga oleks näha, et mõlemad pooled liiguvad ühtsuse suunas, siis avaks see võimalused. Assessor Tiitus vahendas, et praegune eelnõu on lähteülesanne, ent on võimalik läheneda ka nii, et Kirikukäsiraamatu korrast jäetakse välja mingid osad, mis ei toeta luterlikku dogmaatikat.

Õpetaja Aivo Prükk pooldas seisukohta, et Agenda korda pole hea muuta, et kui muudame jumalateenistuse korda, siis muudame ka teoloogiat ja katkestame sideme varasemate põlvkondadega. Ta leidis, et lauluraamatusse tuleks lisada kaks korda, ja küsis ka, miks ei võiks ühtlustatud korra aluseks võtta Agenda. (2021. aasta koguduste aruannete järgi kasutab Agenda peajumalateenistuse korda 97 kogudust ja Kirikukäsiraamatut 72. Vt EK nr 2.) Kordade miksimise vastu oli ka praost Ants Tooming: „Agenda kord on pärl, seda tuleb hoida. Kui me selle kõrvale heidame, siis tuleb uus põlvkond, kes otsib vana jälle üles.“ Timo Švedko juhtis tähelepanu, et kõige suuremad erinevused kahe korra vahel on armulaualiturgias, kus Kirikukäsiraamatu korras on katoliiklikke elemente ja see vajaks enamat tähelepanu.

Avada uuesti sisuline arutelu?

Marko Tiitus küsis: „Kui tundub, et käsiraamatu baasil pakutav kompromiss on ikkagi liiga katoliiklik, siis mis teha? Kas säilitada mõlemad? Kui tõesti näeme, et pakutavas on elemente, mis meie luterlikust identiteedist kõrvale kalduvad, kas siis poleks mõistlik see arutelu avada ja küsida, mis konkreetselt ja kus on need elemendid, mis on dogmaatiliselt vastuvõetamatud? Kui see tõesti nii on, siis minu meelest tuleb need muuta ja saavutada ühtne jumalateenistuse kord. Põlistada kahte suundumust – kas see on mõistlik?“

Küsiti ka, et juhul kui ühtlustatud kord välja töötatakse, kas siis Agenda ja Kirikukäsiraamat kaotavad kehtivuse ja tuleb uus käsiraamat. Tiitus kinnitas, et tema seisukoht on, et ühtlustatud korra puhul peaks tulema ka uus käsiraamat. See võib aega võtta, aga oleks loogiline suund.

Praost Mart Jaanson, kes toetas ühtsust, usutles: „Kas meie kirikus on sellist teoloogilist jõudu (suutlikkus on olemas), mis võimaldaks kokku kutsuda inimesed, kes kaks korda suudaksid ühtlustada ja välja heita mitteluterlikud mõjud?“ Assessor Tiitus sedastas, et kõik algab inimsuhetest ja et „ühise korra tegemine on raske, aga võimalik. Kui toetust ei tule, siis edasi ei lähe. Kaks korda pole ka kõige hullem. Probleem on selles, et neid erinevaid variante on palju enam. Võime jõuda sinna, kus meist saab n-ö luterlik vabakoguduste kirik, et igaüks teeb, mis õigeks peab. Olen seda meelt, et võiks otsida ühtlust“.

Kätlin Liimets