Vaimulik visiit külalislahkele maale

Rahvuskaaslaste külastamine Abhaasias andis palju uut infot.
Abhaasia Autonoomse Vabariigi külastamine on komplitseeritud, sest Eesti riik peab seda Gruusia Vabariigi okupeeritud territooriumiks ja sinna saab üksnes läbi Venemaa. Eelnevalt tuleb teha viisataotlus Suhhumisse, Abhaa­sia pealinna.
Ometi pole taoline poliitiline situatsioon nii üheselt mõistetav. Piirkond oli seotud Osmanite impeeriumiga, varasemal ajal omaette kuningriigina ja liidetuna Gruusia kuningriikidega, 1850 Vene keisririigi osana, 1931 liitis Stalin selle Gruusiaga ja alates 1958. aastast asustati süstemaatiliselt grusiinidega. Rahvusküsimused ja identiteet on väga õrn teema ja kannatanud on selle all nii või teisiti kõik.
Külluslikult külalislahke
Pärast 1992.–1993. aasta kodusõda sõlmiti 1994 rahu, mil grusiinid riigist lahkusid. Praegu on Abhaasias elanikke umbes 220 000, neist veidi üle 50% armeenlasi, ligi 10% venelasi, 40% abhaase. Eestlasi on üle 400.
Esimese presidendi, Linnart Mälli hea tuttava Vladislav Ardzindba initsiatiivil oli Abhaasia Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liige. Minu õpetaja Linnart Mälli toonane koostöö ERO tasandil on näidanud, et Abhaasia Autonoomse Vabariigi praegune staatus pole siiski nii üheselt mõistev, kui esialgu tundub, ning on Lõuna-Osseetia olukorraga võrreldamatu. Nii mitmedki eesti päritolu mehed võitlesid Abhaasia iseseisvuse eest.
Sõja tõttu on suur osa maast rüüstatud ja elu on vaene ning väga raske, kuid vastuvõtt nii eestlaste kui abhaaside poolt ülimalt soe ja maale omaselt külluslikult külalislahke. Paljud traditsioonilised eestlaste kogukonnad on hävinud või hävimas ja laiali pillutatud, kuid oma kultuuri juuri tuntakse ja hoitakse. Oma kodude ja maa taasülesehitamine on suur väljakutse ja see võtab aega. Imeilus maa on kutsunud eestlasi kasvatama viinamarju, hurmaasid, mandariine, feihoasid ja loorberit.
Alam-Linda küla on praktiliselt eestlastest tühi. Estonka külas on elamas vaid mõni pere, kultuurimaja ja kool on hävitatud. Kirik hävinud 1930ndatel. Surnuaed on enam-vähem korras ja hauad tuvastatavad. Raskem on alati ajaloolise pildi- ja kirjalike materjalidega, kuid õnneks on uuritud selle maanurga eestlaste eluolu parasjagu palju ning suur osa pärimusest on talletatud.
Salme ja Sulevi küla on üsnagi heas korras, kuigi Salmesse on palju armeenlasi sisse kolinud, sest Venemaa proovib armeenlased Krasnodari kraist 2014. aasta olümpiamängudeks eemale saada. 
Vaimulik abi
Salme küla ühiskondlikud hooned peale kooli ja külakeskuse on hävitatud pärast sõda, kaasa arvatud seltsimaja, mille ehitas küla 100. aastapäevaks Estonia kolhoos Eestist. Inimesed on kolinud Sotši ja Punasele Lagedale, kus elu on palju parem, aga ka kallim.
Sulevi küla on veel päris eestlaslik ja matusetalitust tehes kohtusin ligi 50 eestlase ja nende pereliikmetega. Viimati toimus seal kiriklik matus 1930ndate alguses. Salme ja Sulevi kalmistud on väga heas korras. Igal jaanipäeval korrastatakse talgute korras surnuaedu ja süüakse koos. Selline kokkutulemine kannab endas küla hinge. Siin oleks koht, kus kirik saab vaimulikult kaasa teenida ja palvetada ning pühitseda uinunud eestlaste hauad.
Otšemtšira külas pühitsesin eestlaste maja ning palusin õnnistust noorpaarile, kes sõlmis riikliku abielu kaks aastat tagasi. Sulevis on ainsana säilinud puidust seltsimaja – 1920ndatel ehitatud puithoone, mis vajab uusi aknaid. Ümber maja on uus raudaed, mis takistab loomadel maja rüüstamast.
Kokku on Salmes ja Sulevis 127 eestlast, 14 neist on koolilapsed. Kirik hävitati Salmes 1932. aastal. Vaimulikuna külastas neid kahte küla Villu Jürjo 1990. aastal koos Ants Pajuga. 1992. aastal külastas paikkonda baptistide delegatsioon Eestist, et aidata eestlasi sõja jalust tuua elama Eestisse.
Kohtumisele inimestega aitas väga palju kaasa eesti seltsi Linda esinaine Suhhumis Svetlana Holitš-Jakobson. Suhhumi ülikoolis on saksa keele teaduskond, saksa selts ning kirik, koostöö nendega võiks tulevikus olla lootusrikas, sest ümbruses elab eestlasi.
Arho Tuhkru

Autor käis Abhaasias rahvuskaaslaste programmi raames koostöös EELK Misjonikeskusega.