Uus põhikiri kogudusesõbralikumaks

^{SAMAL TEEMAL: Küsimusi rohkem kui selget arusaama, EK 21.01.; Kirikukogu katkestas põhikirja lugemise, EK 3.12.; Üks vaatenurk EELK uuele põhikirjale, EK 5.11.; Praostkondades jätkub arutelu uue põhikirja üle, EK 22.10.; Eesti Vabariik registreerib Jeesuse Kristuse olemasolu, 22.10.; Põhikirja eelnõu koostades lähtuti praktilistest vajadustest, EK 15.10.; Pindis arutati EELK põhikirja uut versiooni EK 15.10; Uus põhikiri kogudusesõbralikumaks, EK 28.01, 2004.}
Mõne kuu pärast tahab Kirikukogu vastu võtta uue EELK põhikirja.
 Põhikirju on meie kirikus varemgi tehtud ja olemasolevaid muudetud. Viimselt ei too üks seadusepaber kohe rohkem inimesi jumalateenistusele ega pane kaadrit paremini tööle. Küll aga on käimasolevas protsessis tervistav uuesti kiriku tegevuse alustõed läbi mõtelda ja otsida teid tugevdada kiriku ühtsust. Seega liigume praegu võimalusterohkes hetkes. Eesti Kiriku veergudel oleme põhikirja koostamise ja viimistlemise kohta lugenud artiklitest, mis kajastavad praostkonna konverentsidel toimunud arutelusid. Seni on diskussioonis osalenud küllalt kitsas ring – vaimulikud ja n-ö tippilmikud (Kirikukogu ja praostkonna sinodi ilmikliikmed). Tänaseks on tehtud pikk rida parandusettepanekuid. Kogu materjal on paraku kättesaadav üksnes EELK intranetti pääsejate kinnisele ringile. Tahaksin ärgitada ka laiemat kirikuliikmete ringi põhikirja ja seega kirikuelu korralduslike küsimuste üle arutama… või vähemalt Kirikukogus hääletajaid antud teemade üle järele mõtlema.
Juhtimine ja järelevalve
Vaimulike seas on eelnõus seni äratanud suurt poleemikat ja vastuseisugi püüd tugevdada kirikut ühendavat keskset juhtimissüsteemi. Alluvad on ikka huvitatud ülemate meelevalla piiramisest ja oma vabaduse suurendamisest. Põhikirjast on välja jäetud ka vaimulike omavaheliseks suhtluseks vajalik, kuid kiriku arengule väheproduktiivne või isegi arengut pidurdav Õpetajate Konverents. Jäägu need teemad siinkohal kõrvale. Paraku on aga põhikirja eelnõu parandustes väga vähe puudutatud koguduse tasandit, vaimulikke ja koguduse juhtorganeid. Uues põhikirjas on sisse viidud võimude lahususe printsiip, vähemalt koguduse tasandil. Õpetaja on ameti poolest juhatuse liige nagu praegugi. Juhatuse liikmed ei kuulu nõukogusse. Nõukogu koosolekuid juhatab õpetaja, omamata seejuures ise hääleõigust. Kui praegune hea süsteem, et õpetaja on nõukogu esimees, enam ei kõlba, siis võiks nõukogu juhatadagi ilmikust nõukogu esimees, nagu see toimub mitmel teisel luterlikul maal. Koguduses ei pea juhatuse ja nõukogu puhul takerduma võimude lahutamise küsimusse. Meil pole tegu aktsiaseltsi või panga juhtimisega, kirikus tuleb rakendada oma toimiv tegutsemismudel. Riiklikud seadused eeldavad koguduse juhtimist üldkogu ja juhatuse läbi. Sellest võiks isegi piisata: järelevalvet juhatuse otsuste üle teeb nagunii praost ja vajadusel ka konsistoorium.
Ühine otsustamine
Õpetajal on uue põhikirja järgi õigus peatada koguduse juhatuse, nõukogu või isegi täiskogu otsuseid. Oma praktikast ei tule mul küll meelde otsuseid, mida oleksin õpetajana soovinud peatada. Ja kui oleksin juba ühiselt tehtud otsust peatanud, oleks see tekitanud pigem halba kui head. Koguduses tuleks rohkem taotleda konsensuslikke otsuseid ja põhimõttelisi asju eelnevalt sisuliselt selgitada. Kui koguduses valitseb vaimuliku ja juhtorganite vahel usaldus ning vastastikune austus, kui arvestatakse üksteisega, siis ei tohiks õpetaja poolt otsuse peatamise vajadust tekkida. Võib küsida, miks selline poleemika koguduse juhtimise osas? Tõesti, üle pooltes kogudustes peeti möödunud aastal vaid 1–3 juhatuse koosolekut (isegi mitte ühte koosolekut kvartalis). Sageli oli see üks ja ainus koosolek ka poolformaalne koosolek enne nõukogu koosolekut, mille ainsate otsustena võetakse vastu rahaline aruanne ja eelarve. Kas koguduses ei toimu midagi või otsustatakse tegelikult üle juhatuse!? Põhikiri peaks olema sõnastatud nii, et see ei vastandaks vaimulikku ja koguduse juhtorganeid. Meie kiriku suuremaid hädasid on liigne pastorikesksus kogudustes ja koguduseliikmete nõrk kaasamine koguduse töösse. Elu läheb edasi, kui üheskoos ja samas suunas kogudusevankrit veetakse. Koguduse elu aluseks on jumalateenistus – ühine ja vastastikune teenimine, võib ütelda ka: dialoog. Sama põhimõte toimib mujalgi koguduse tegevuses ja juhtimises.
Valuvõtted
Uus põhikirja eelnõu toob sisse luterlikule kirikule küllalt tavatu praktika: EELK liikme, kes järjepidevalt levitab valeõpetust või toimib kõlvatult, võib koguduse õpetaja, praost või piiskop kirikukari korras arvata välja armulauaosadusest ja piirata tema õigusi koguduse liikmena, kuni ta meelt parandab. Näen juba vaimusilmas, kuidas õpetaja leiva ja karikaga mõnest koguduseliikmest külmalt mööda astub, kuna too on õpetaja meelest «kõlvatult» käitunud. Muide, seda «karistust» on EELKs juba praegugi omaalgatuslikult viljeldud. Arvan, et häbipost või tuleriit oleks ehk tulemuslikum… Praeguses tekstis on tunda Eestile omast õigusemõistmise arusaama: karistame ja ootame, kuni eksinu meelt parandab. Vaimuliku ülesanne on eksijat hea tahte ja kannatlikkusega juhatada kristlikule eluviisile ja arusaamisele. Kui juba pihisaladuse nõue on põhikirjas, siis olgu seegi elementaarne asi mustvalgelt kirjas. Enne üritagem 77 korda heaga, siis võiks kaaluda valuvõtteid.
Peeter Paenurm, Tartu Maarja koguduse õpetaja