Usust rääkida ei ole kunagi küllalt

Reedel algab juba kuuendat korda juhatuseesimeeste konverents, kus kolm päeva kõneldakse töötubades ja ettekannetes julgusest olla kristlane, usus kasvamisest, erinevatest liturgiatest ja tutvustatakse aasta juhatuseesimehe kandidaate, kelle seast kogunenud valivad välja parima.
Juhatuse esimehe roll koguduses on väga suur, mõnel pool võib-olla pisut väiksem, aga koos õpetajaga moodustavad juhatus ja nõukogu meeskonna, kelle tugevusest ja koostööst sõltub päris palju koguduse käekäik. Meie kirikus on üle kümmekonna vakantse koguduse, kellele langeb oma õpetaja puudumisel suurem vastutus. Pikka aega oli sarnases olukorras Anna kogudus. Möödunud valimistel valiti juhatuse esimeheks noor muusik Peep Heinaste, kes on muusikakoolis õpetaja, mängib big­bändis ja kandideeris just kohalikel valimistel.
Varem kolm-neli korda juhatusse kuulunud Peep ütleb, et kahjuks ei ole tal olnud võimalik ega ole ka nüüd aega konverentsile minna, kuid peab seda vajalikuks ja heaks ettevõtmiseks nagu kõneksolevaid teemasidki. Koguduseeluga kursis olnud Peebule on oluline, et inimesi ei käiks teenimas vaid hooldajaõpetaja, seda on kohapealne kogemus selgelt näidanud. Mitu aastat oma õpetajata olnud koguduses jäi elu soiku, vaid lauljad ei lakanud laulmast. Kaks korda kuus sai küll jumalasõna kuulata ja Peebu õe Siret Heinaste orelimängu, aga seda oli vähe. Septembrist teenib siinset rahvast taas Lea Heinaste, nii et naljatades võib öelda, tegu on perefirmaga.
Jälle on lapsed kogunenud pühapäevakooli, kokku saab kunstirühm ja kord nädalas arutatakse piiblitunnis pühakirja üle. On võib-olla pisut imelik, et terve pere on ametis – ema õpetajana, isa kirikumehena, tütar organistina ja poeg juhatuseesimehena –, aga tähtis on, et elu edasi läheb ja sealses paigas ei lakata usust kõnelemast. Ja loodame, et kiriku remondiprobleemid ka lahenema hakkavad.
Rita Puidet