Üks küsimus

Alates 1. novembrist on kaitseväekaplanid reservi arvatud. Eesti Kirik küsis kolmelt meie kiriku kaitseväekaplani ametit pidanud vaimulikult, kuidas edasi.

Mikk Leedjärv, oli mereväebaasi kaplan: On endiselt lootus, et saame mingil moel jätkata, kuigi millisel moel, pole teada. Segadustel on siiski kalduvus laheneda. Lootust on. Olen väljendanud oma valmisolekut jätkata. Mina tööpuuduse üle kurta ei saa. Olen Viimsi koguduse õpetaja.

Jaan Nuga, oli küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljoni kaplan: Minul on kogudusetöö (Harju-Jaani koguduse õpetaja) olemas ja olen seda pidevalt koos kaplanitööga teinud. Erilist identiteedi kriisi pole seetõttu tekkinud, kuigi kaitseväeelu on armsaks saanud.

Praeguses olukorras on ilmselt ka meie kaplaniteenistuse tegematajätmist. Pole ehk piisavalt osatud meie tegevusi tutvustada. Kaplani töö pole kuidagi võrreldav psühholoogi omaga, kes teeb vastuvõtte. Kaplan liigub üksusega koos ja otsib, leiab ise need, kes tuge vajavad. Kaplanitöö on ennetustöö ja üksuse ning moraali hoidmine. Ilmselt sellepärast ei paista see ka nii silma. Meilt küsiti, kui palju vastuvõtte on tehtud. Kuidas ma panen kirja spontaanselt tekkivad vestlused? Või korra nädalas peetava kõne rivi ees? See pole ju vastuvõtt. Lootus on, et paari nädala jooksul mõeldakse kõik veel läbi. Võimalik, et luuakse tsiviilametikohad. Selgust pole.

Olen kaitseväekaplani tööd teinud neli aastat. See on paras aeg, et asi selgeks saada. Kui mõelda, et keegi tuleks vaid õppuste ajaks üksuse juurde ja pole kunagi kaplani tööd teinud, siis selge, et tema ei saaks seda teha samasuguse kvaliteediga. Minul kulus 2–3 aastat, et kaitseväe struktuuris ja elus orienteeruma hakata.

Peeter Paenurm, oli 1 jalaväebrigaadi kaplan: Korraks tahaks hinge tõmmata ja perega olla, sest viimased kuud ja nädalad on olnud päris töised ja väsitavad. Mitu ametivenda on juba kutsunud tühjaks jäävaid kogudusi teenima. Samas pole kirikuvalitsus siiani tundnud huvi, mis minust saab või kuidas edasi. Aga küll ma tööd leian.