Ühte sammu teiste Euroopa ülikoolidega

Usuteaduse Instituudis alustas oma õpinguid 15 magistranti.
«Tänane päev, 10. veebruar 2004 jääb kirikliku hariduse ajalukku tähtsa päevana,» ütles Usuteaduse Instituudi dekaan Randar Tasmuth instituudi magistrantuuri avaaktusel. Rõhutades sõna «magister» tähendust (õpetaja – ladina k), märkis dekaan, et taas ollakse jõutud sellele ajaloolisele tasemele, kus alates magistrikraadist võib olla õpetajaks teistele nii kirikus kui ka koolis.
Magistreid varemgi olnud
Instituudi vastne rektor Alar Laats on juhtinud tähelepanu sellele, et Usuteaduse Instituut ei pea piirduma oma ajaloos alates 1946. aastaga, vaid alustada võib juba 1632. aastast. (Usuteaduse Instituut on vanim Eestis pidevalt tegutsenud eraülikool, mis asutati pärast Tartu ülikooli usuteaduskonna sulgemist 1946. aastal.) Alar Laats tõi esile Tartu ülikooli loomise (1632) ja kuningas Gustav II Adolfi; usuteadusliku katsekomisjoni konsistooriumi juures (1946) ja professor Evald Saagi ning aastad 1991–92, mil taasiseseisvunud Eestis oli instituudi rektoriks soomlane Seppo Alaja. Kõik kolm tähtsat daatumit esindavad erineval kombel ühe etapi algust.
Randar Tasmuth rõhutas, et lähiajalukku kuuluvad aga kahtlused Usuteaduse Instituudi taseme ja selle vajaduse üle üldse. «Need kahtlused on Jumala armust tänaseks minimaalseks jäänud või hoopis kadunud,» ütles dekaan.
Instituudi magistriõppesse võeti vastu 15 magistranti, neist seitse (Jaak Aus, Meelis Holsting, Jaanus Jalakas, Lea Kärson, Leho Lamus, Ahto Mäe ja Üllar Nõlv) asuvad õppima religioonipedagoogika eriala ja kaheksa (Meelis-Lauri Erikson, Silvester Jürjo, Katrin-Helena Melder, Igor Miller, Urmas Nagel, Kaido Petermann, Marek Roots ja Pirjo Roots) akadeemilist usuteadust.
Instituudis on aga varemgi magistriks saadud. Randar Tasmuth tuletas meelde tuntumaid neist ehk Toomas Pauli ja Kalle Kasemaad. Viimased magistrid olid Helmi Pata ja Arne Hiob, kes selle maja akadeemilise kraadiga jätkasid tööd ja uusi õpinguid.
Tähtis on kaks astet
Kui 1990ndate lõpus kerkis päevakorrale arutelu, millist rolli peaksid vaimulikud täitma Eestis ja kirikus üldse, siis oli neidki, kes arvasid, et vaimulikkond peaks eraldi seisma riiklikest raamseadustest, et kirikul on õigus ordineerida lahus igasugusest hariduse tasemest.
Ent erinevad töörühmad jõudsid siiski kokkuleppele, et ka kirikliku hariduse aluseks hakkab olema Eesti ülikoolides rakenduv Bologna deklaratsioon (19. juunil 1999 Bolognas 29 Euroopa riigi haridusministri poolt allkirjastatud deklaratsioon), mis muudab magistrikraadi poolkohustuslikuks tasemekraadiks. Bologna deklaratsioon peaks aitama Eesti ülikoolidel teiste Euroopa ülikoolidega koostööd suurendada. Ehkki enamik Eesti kõrgkoole on omaks võtnud 3+2 süsteemi – kolme aastaga bakalaureusekraad ja kahega magistrikraad, pole Bologna deklaratsioonis see täpselt nii sätestatud, tähtis on õppimise kaks astet, magistrikraadi saab vähemalt 200 ainepunktiga.
Projekt tulevikku
Magistrantuuri avaaktusel meenutati hea sõnaga neid, kes Usuteaduse Instituudi arengule tublisti kaasa aidanud: Aarno Lahtineni ja Soome Kiriku Välisabi, kelle viimase kümne aasta abita oleks raske ette kujutada instituudi tänast seisu. Samuti Gustav Piiri, kes 1990ndate keskel pikema aja jooksul prorektorina täitis palju neid ülesandeid, mis instituudi elus tähtsat rolli mängivad. Soojad tänusõnad läksid ka instituudi omaaegsele sekretärile Mai Prommikule.
Ehkki magistreid on instituudis ka varem ette valmistatud, alustab praegune magistrantuur täiesti uue programmi alusel, on nagu pilootprojekt tuleviku jaoks. Värsketele magistrantidele soovis dekaan Tasmuth kannatlikkust ja veelkord kannatlikkust, mis on õnneliku elu jaoks vajalik asi.
Aktusel viibis korraga kaks rektorit: jaanuari lõpus ametist lahkunud Allan Kährik ja kümnendat päeva ametis olev Alar Laats. Soojad sõnad, lilled ja käepigistused mõlemale.
Tiiu Pikkur