Tegijad pälvisid tunnustust

Muinsuskaitseamet jagas aukirjad
restauraatoreile, kes ligi poolteist aastat Martnas ja Noarootsis tööd tegid.

Muinsuskaitseamet tunnustas kahte sel
aastal lõplikult restaureeritud objekti Läänemaal: Noarootsi kiriku puitkatust
ja Martna kiriku laemaalinguid. Aukirja said Õie Tilk ja Merle Eirand Martna
laemaalingute taastamise eest ning Jaan Viikna, Priit Pihel, Ronald Kollman ja
Ants Hõim Noarootsi kiriku puitkatuse restaureerimise eest.

Aasta avastus

«Martna kiriku maalingud on Eesti
kontekstis tähelepanuväärne leid,» ütles kunstiteadlane Juhan Kilumets, kelle
firma Rändmeister maalingud puhastas ja konserveeris.  Pool dekoorist valmis eelmisel, pool sel
aastal. «Dekoor pole täielikult välja puhastatud, kuid annab ettekujutuse
tervikust,» selgitas Kilumets, kelle sõnul on maalingud haruldaselt hästi
säilinud. «Tihti küsitakse, kas maalisime need ise,» ütles Kilumets.

Maalinguid ei leitud juhuslikult. «Ühes
võlvikannas paistis natuke värvilist dekoori,» rääkis Kilumets. Sellest piisas,
et uuringuid alustada. See, mis puhastades järk-järgult avanes, ulatus keskaega
ning oli korduvalt üle värvitud. Kunstiteadlased avasid Martnas kolm ladestust.
Ulatuslikult on eksponeeritud keskmine ladestus, mis paigutub ka ajaliselt
keskele.

«Valisime kõige paremini säilinud
ladestuse,» selgitas Kilumets, «mis peaks paigutuma keskaja lõppu.» Esimene
ladestus on eksponeeritud fragmendina ning peaks esialgsete andmete järgi jääma
kiriku ehitusaega, 16. sajandi algusesse. Kolmandast ladestusest, mis pärineb
arvatavalt 17. sajandist,  on näha
inglifiguur.

Katusevärv on veest ja rukkipüülist

Noarootsi kiriku puitkatus on tuisu- ja
tormikindlam kui algselt, kuigi väljanägemiselt 
vanaaegne. «Sarikate peale läks täislaudis ja tõrvapapp, mida algselt ei
olnud,» rääkis kirikute restauraator Tõnu Parmakson, kelle firma Frantsiskus
katuse taastas. Töös lähtus Frantsiskus põhimõttest säilitada nii palju vana
kui võimalik. «Uus ei maksa midagi, sest seda saab raha eest, iga sajandeid
vana jupp on hindamatu,» ütles Parmakson.

Katuse katsid restauraatorid rootsi
värviga, mis on keedetud veest ja rukkipüülist. Parmakson võttis appi  isegi tsaariaegsed raamatud, et õiget
retsepti leida. Soomest tellitud värvi keetsid restauraatorid ümber, lisades
värnitsat, mis annab värvile suurema kulumiskindluse. Kohtades, kus kiriku
eeskoja katus vastu seina ulatub, kasutasid restauraatorid seatinaplekki, mis
on eriti pehme ja hästi voolitav.

Erilised on ka Noarootsi kiriku
katuselauad, mis saabusid eritellimusena Tartumaalt. Kui tavaline katuselaud
pole pikem kui kuus meetrit, siis Noarootsi kiriku katuselauad on üle seitsme
meetri pikad. Noarootsi kiriku katus maksis veidi alla kahe miljoni krooni,
Martna kiriku seinamaalingud umbes 400 000 krooni.

Kaie Ilves,
Lääne Elu