Teenides südamega kõigest väest

18. oktoobril tähistati Paldiskis kiriku 175. aastapäeva. Toimus raamatuesitlus ja väike kontsert.

Pakri poolsaarel asuv Paldiski on väga omapärane paik. Hiilgeaega, kui sealsel reidil 1912 kohtusid keisrid Nikolai II ja Wilhelm II, meenutavad jaamahoone oma puitpitsidega ja kunstniku ning kujuri Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Tema elumaja pole säilinud, suveateljee oma huvitava väljanägemisega ei luba aga mööda minna. Lahke perenaine on varmas kõike seletama, mainides sedagi, et kunstniku järeltulijatega hoitakse sidet.
Linna ajalugu, nagu ka koguduse oma, on keeruline. Sadama juures olnud asula sai linnaõigused 1783, ajaloo keerdkäike nimetamata sai ta halduslikult iseseisvaks alles 1996. Paldiski on kandnud ka Baltiiski nime ja vabariigi esimese iseseisvuse ajal sooviti linna ümber nimetada Laheks.

Kalligraafiast varesejalgadeni
Kes vanu käsikirju, eriti võõrkeelseid, lugenud-vaadanud on, teab, et nendest arusaamine ja tõlkimine on vaevanõudev töö. Aga just sellega on Paldiski koguduse õpetaja Merle Prass-Siim ja tema abikaasa, Harju-Madise koguduse õpetaja Joel Siim hakkama saanud.
Kiriku aastapäeval esitlesid nad viimase aasta jooksul tehtud raamatut „Paldiski evangeelse luterliku St. Nikolai koguduse kroonika 1770–1938“. „Aeg ja ajalugu ei ole kogudust hellitanud. Palju on olnud katsumusi, kuid jälle tuleb välja tahe jätkata teed ja teenimist selles linnas. Tõusud ja mõõnad vahelduvad,“ kirjutab koguduse õpetaja eessõnas, mainides, et kogudus on saanud läbi ajaloo vähe tähelepanu.
Joel Siim sõnas, et saksa keelest tõlkimine oli suur väljakutse, aga pakkus ka huvitavaid leide. Nii sai ta teada, kuidas on saksa keeles joodik ja päevavaras. Töö kaudu muutusid pisut lähedasemaks kogudust kunagi teeninud inimesed. Emotsionaalse ja ohtrasõnalise keelekasutusega vaimulik Johannes Lenz ja kalligraafilise käekirjaga Constantin Hoerschelmann, kes, nagu hilisematest sissekannetest lugeda võib, oli marurahvuslane, iga saksa keelt oskava eestlase tahtis ta saksa kogudusse arvata.
Adonis Neemre lõpetab faktitiheda kroonika 1938. aastal sõnadega: „Jumal õnnistagu Paldiski kogudust ja olgu ikka tal saatjaks edaspidi.“

Üksteise jaoks
Koguduse pidupäeva tegid eriliseks osalevad külalised ja südamest tulnud tänusõnad. Kui kogudus esitas kevadel konsistooriumile taotluse anda koguduse toetajale, Kirkkonummi sõpruskoguduse liikmele Matti Turunenile tänukiri, sest tänu tema toetusele on remonditud kirikut, paigaldatud õhksoojuspumbad, soojustatud laepealset, ostetud LED-pirnid lühtritesse, siis konsistooriumi otsus oli hoopis suurejoonelisem. Matti Turunenile määrati koostöömedal.
Kõige viimane Paldiski sõbra kingitus on Hollandist tellitud orel, mis pühitseti lõikustänupüha jumalateenistusel. Kiriku sünnipäeval mängis sellel praostkonna muusikasekretär Pille Metsson. Kohal olid nii sõpruskoguduse õpetaja Hannu Suni kui ka Matti Turunen, kellele koostöömedali andis üle peapiiskop Urmas Viilma. Kogudusele ja õpetajale kingituseks oli ta kaasa võtnud Saksamaalt Lutheri radadelt toodud raamatu reformatsioonist. Kollased krüsanteemid praost Jüri Vallsalult sobisid hästi õpetaja Merlele, sest eelmisel päeval oli temagi sünnipäev. Õnnitlejate seas oli ka piiskop Einar Soone.
EELK tänukirja sai aga peapiiskopilt Harju-Madise koguduse liige Vilve Hülp, kes on raamatu väljaandmisele kaasa elanud ja õpetajaid palju aidanud. Seoses linnaga meenutas ta, et oli viiene, kui isa ta vankrile pani ja ta esimest korda Paldiskis käis. Kui ta juba jalgrattaga sõitis, oli see veel kalurite linn. Siis aga pandi linn kinni ja täditütre pulma minekuks tuli luba taotleda.
Paldiski linn avati pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist aastal 1994, kogudust oli hakatud taastama paar aastat varem. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval, kuid pole harv, kui õpetaja peab jumalateenistust vaid ühele inimesele. Õpetaja Merle Prass-Siim ütleb, et see on temale vaimselt kurnav, kuid rõõmustab iga inimese üle. Kuigi kiriku pidupäeval oli pühakoda rahvast täis, oli kirikuliste seas vaid paar koguduse liiget. Seepärast on koguduse ajaloo uurimine meeldiv hobi, mis pühib peast kurvad mõtted.
Rita Puidet