Tee Kristuse juurde

Nädal aega kestnud misjonipäevad Võru praostkonnas on lõppenud, päevadel kogetu on veel meeltes elav.

Koguja ütleb: «Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!» (Kg 11:6) Just see mõte meenus, kui misjonipäevadele tagasi mõtlen. Sest Võru praostkonna töötegijad ja ristirännaku vabatahtlikud on viimase nädala jooksul oma veendumust ja usku jaganud hommikust õhtuni.
Avajumalateenistuse ajaks 14. augustil lubas ilmateade vihma, aga Räpina kirikusse tulijatele paistis päike ja inimesed rõõmustasid Jumala heldusest. Kõik said olla selle osalised ja anda oma head soovid kaasa neile, kes hakkasid Jumala sõna jagama kirikutes ja hooldekodudes, külakeskustes, linnaväljakutel.

Naeratus ja pühendumus
Kui teisipäeva õhtul Põlvasse jõuan, põrkan kokku Seppo Niemeläisega, organisatsiooni Mission Europe töötegijaga. Tal on seljataga pikk päev, mis algas palvusega Põlva valla hooldekodus. Järgnes hingehoiu ümarlaud Erastveres ja siis veel vestlusõhtu Pindi kirikus. Kõneks ikka hingehoid.
Seppo ütleb, et jättis 1993 õpetajatöö koolis ja on teinud sestpeale vaimulikku tööd. «Raske on olnud, kui näed, et töö ei edene. Hea aga siis, kui näed, et Jumal aitab ja inimesed saavad abi,» ütleb mees, kes on Jumala kutsele vastates töötanud ka Venemaal ja Namiibias ning kolm aastat Saksamaal. Viimased aastad on teda toonud sageli Eestisse, ta oli Kristus-päeva töögrupis ja on nüüd korraldanud kaks korda Andrease koolitust.
Hingehoiu ümarlauas kõneles ta Soome kogemusest, hingehoiu võimalikkusest ja vajalikkusest. Eesti kogemusest kõneles Tartu hooldekodu kaplan Urmas Oras. Tuuli Võsa, MTÜ Hingetugi hingehoidja, ütleb, et kohtumisele loodetakse teha jätkuüritus, sest teema on hooldekodudele oluline ja kogudustel on ressurssi teha nendega koostööd.
Kuulen neil päevil põhjanaabritelt teist korda, et Eestis on inimesed sõbralikud ja naeratavad. Loodan, et kõik 16 inimest, kes vabatahtlikena Eesti, Soome ja Ingeri kirikust Nelja Tuule ristirännaku teel lõkkekohvi pakkudes kutsusid osa saama misjonipäevade üritustest, said oma kogemusest sama kinnitada. Tõenäoliselt said, ega muidu kolmandat või neljandat korda kõrvetava päikese või vihmasaju kätte «hingi püüdma» ei asuta.
Seppo Niemiläisega aga ruttame Põlva kiriku poole, sest jutuhoos oleme mööda lasknud filmiõhtu alguse. Aga seda ei saa lubada. Juhani Püttsepa ja Vahur Laiapea dokumentaalfilm «Vahimehed suure järve rannal» Eenok Haamerist ja Andrei Serginist on teos, mis nõuab süvenenud kaasaelamist.
Veel enam kui film kõnetas järgnenu: kiriku grand old man titulaarpraost Eenok Haameri tunnistus «Mu elu on viinud mind Jeesusele väga lähedale», kirjeldades oma elu metsavennana noorpõlves. Kõrvus kõlamas laused «Ma pean tööd tegema! Olen ikka rivis» ja pihk Eha Haameri käepigistusest soe, tuli Tartu poole teele asuda. Alati mulle nii oluline õnnistus jäi järgmist kohtumist ootama.

Otsatu energia
Laupäev algab taas kiirelt. Lipp lehvima, kohv ja võileib kõhutäiteks ja Põlva poole teele, et meenutushommikuks kohale jõuda. Kirikus olid end valmis seadnud Eesti Kongressi liikmed Thomas Vaga, Andres Reimer ja Georg Pelisaar.
Nad meenutavad 20. augustit 25 aastat tagasi ja ka sellele päevale eelnenud sündmusi, sh Balti ketti, Võru noortekolonni ettevõtmist, Karilatsi muinsuskaitseklubi sündi ja Põlva vabadussamba taastamist. Inimestel lihtsalt ei saanud energia otsa, tõdes praegune Põlva vallavanem Georg Pelisaar.
Nii Reimer kui Pelisaar kinnitasid, et toonased võimumehed olid vabaduseks valmis ja nende abita poleks 1989. aastal saanud sammast avada. Muinsuskaitseklubil oli lihtsalt au  samba taastamisel kaasas olla, sõnas Andres Reimer. Ja USA Lakewoodi koguduse õpetaja Thomas Vaga tunnistas, et see kohtumine Põlva kirikus muutis tema seisukohta 25 aastat tagasi toimunu kohta.

Laul annab jõudu
Nädal on olnud sündmusterohke ja misjonär Anu Väliaholt kuulen, et ta osales kesknädalal palverännakul Kanepist Sirvastesse, kus endise kabeli kohta märgib vaid kivi. Aga teel kõneles rännaku juht Peeter Lail huvitavaid fakte kunagisest kabelist. Õhtul aga oli Uhtjärvel meeleolukas piknik, mille õnnestumise üle rõõmustas praost Üllar Salumets. Ta oli õnnelik, sest misjonipäevad olid isegi loodetust paremini korda läinud.
Vaid laupäevane misjonikonverents Võrus, kus oli kaks suurepärast ettekannet, läks praktiliselt tühjale saalile. Võib-olla saab edaspidi kutsuda ettekandjad Tauno Toompuu ja Ringo Ringvee mõnele muule üritusele esinema.
Intsikurmu laululava Põlvas oli aga taasiseseisvumispäeval lauljate päralt. Kohaletulnuid tervitasid Põlva maavanem Igor Taro, Georg Pelisaar, misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru ja piiskop Joel Luhamets. Kõige vägevam kingitus tuli aga lauljatelt, kes kuulutasid Jumala ustavust. Praostkonna lauljaid toetasid Misjonikoor ja Püha Tooma lastekoor Soomest Oulust. Koore juhatasid Ara Bander, Kristiina Nagel, Ele Vakk, Külvi Paide, Maarja Vardja ja puhkpilliorkestrit Valdur Helm.
Ja kui ühendkoor laulis «Hoia, Jumal, Eestit» ning õhtupäike soojendas maad, võis igaüks öelda, et oli ilus ja meeldejääv taasiseseisvumispäev. Kel veel jaksu oli, võis minna koolimajja Life’i laagri lõpetamisele ja ansambli Transform DJs kontserdile.
Rita Puidet