Tallinna toomkirikus kõneldi rahust

Oluline on anda maailmale kindel sõnum rahust, kinnitati suve esimesel päeval toimunud XXI toomkonverentsil, mis kandis pealkirja „Rahu“.

Ukrainas toimuva sõja taustal kõneldi konverentsilrahust, selle hoidmisest ja võimalustest. Järeldusi tehti ka viimaste aastakümnete põhjal, kui on kõnelenud relvad. Esmalt aga palvetati koos koguduse õpetaja Arho Tuhkruga, et Issand ise hoiaks ja kaitseks meie maad ning kingiks vastupidavust Ukrainale ja tema rahvale. 

Peapiiskop Urmas Viilma sõnas, et rahu peavad kõik tahtma ja vaid ühe teisitimõtleja tõttu võivad tekkida rahutused. Ja et meie riigil on geopoliitilise asukoha tõttu ida ja lääne vahel riigi väiksusest hoolimata suur rahvusvaheline mõju.

Peegeldada tugevust

Ehk kõige oodatum ettekanne oli europarlamendi saadikult kindral Riho Terraselt, kes konstateeris, et käes on olukord, kus avalikkus on tüdinenud sõjauudistest. Tema sõnum aga oli, et peame sõja teemat hoidma kogu aeg tules ega tohi leigeks jääda. Mõtte kinnituseks tõi ta näiteid lähiajaloost, kus Ameerika näitas üles oma nõrkust ja Venemaa kasutas olukorda. Nii oli see Süürias 2012 alanud sõjas, kus Aleppo linn pühiti maa pealt. 

Kui Vene väed 2008 ründasid Gruusiat, siis kardeti veel Ameerika sekkumist ja tekkis tunne, et otsest konflikti ei ole. Ameerika presidendi Joe Bideni ja president Vladimir Putini esimesel kohtumisel detsembris 2021 edastas Biden aga signaali, et Ameerika ei sekku Putini plaanidesse. Ameerika oligi esimene, kes käesoleva sõja alguses Ukrainast lahkus ja tegi ettepaneku riigist lahkuda ka Ukraina riigipeale Volodõmõr Zelenskõile. 

Kindral tõdes, et kuigi poolsada riiki on Ukrainat abistanud, puudub reaalne tegutsemisind. Ajaloos tagasi vaadates tõi ta näitena Vabadussõja, kus Eesti riik alguses polnud valmis sõdima, aga kaitstes oma vabadust tulid appi ka liitlased.

Seista vabaduse eest 

Sarnast mõtteviisi kinnitas ka julgeolekuekspert Rainer Saks, kes tahtmata olla kurjakuulutaja, kõneles, et kaalul on Ukraina, Euroopa ja Eesti tulevik. Ta tõdes, et ründajal jäi taipamata asjaolu, et ukraina rahval on tahe olla iseseisev vaba riik. Meie õppetund käesolevast sõjast on tõestada rahvana, et oleme valmis oma vabaduse eest seisma.

Esineja tõstatas küsimuse: kunas algas II maailmasõda tegelikult? Kas siis, kui hitlerlik Saksamaa Poolale kallale tungis või varem? Praegu on tunda, et Euroopa suurriigid ei täida ühist kaitserolli ning Eesti osa on olla julgustaja ja tagantsundija, ainult nii on võimalik suurt sõda ära hoida.

Ka endine välisminister ja koguduseesimees Riivo Sinijärv näeb reaalset ohtu, et sõda laieneb, sest 1945 loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kuulub alalisi riike, kes tegutsevad organisatsiooni vastu. Selle julgeolekunõrkuse tõttu ei saa peaassamblee mingeid sanktsioone vastu võtta. 

Konverentsil osalenud Raivo E. Tamm esitas tähelepaneku, et Eestis ei ole Ameerika suursaadikut, küll aga resideerib pealinnas Tallinnas Venemaa suursaadik. Järgnes küsimus, kas Eesti peaks lõpetama diplomaatilised suhted Venemaaga. Riivo Sinijärv kinnitas läbirääkimiste vajadust, aga ka seda, et suhtlus ei tähenda veel allaandmist.

Olla rahutegija

Piiskop Philippe Jourdan meenutas viiendat käsku: sina ei tohi mitte tappa. Siiski on vaimulikel moraalne kohustus sõja teemal sõna võtta, sest sõda ei ole tavaline vahend olukorda lahendada. Ta tõi ajaloost näiteid, et mõni paavst on sõda pooldanud, kuigi kirik otsib alati rahu. Tänu kiriku sekkumisele lahenes aga 1990ndatel aastatel Tšiili-Argentina konflikt.

Piiskop tunnistas enesekaitse lubatavust, sest igal riigil on õigus kaitsta oma inimesi. Ta sõnas ka, et kõnesoleva sõjaga kaitseb Ukraina ka meid ja meie peame Ukrainat aitama. Andma parima, et lõpetada ukraina rahva kannatused, palvetama õiglase rahu ja sõja lõppemise eest. 

Rahust ja selle olemusest kõneles ka Keila koguduse õpetaja Arnd Matthias Burghardt ja tuletas meelde mäejutlust, kus Jeesus kutsus armastama oma vaenlasi. Vaatamata kannatustele suudab armastus vaenlase sõbraks muuta. Ta tuletas meelde, et oleme Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks (Ef 2:10). Hea näitena rahutegemisest tõi ta 1947. aastal Rootsis Lundis asutatud Luterliku Maailmaliidu.

Tallinnas tegutseva Ukraina kreekakatoliku koguduse asutaja Anatoli Ljutjuk määratles kogudusetöö kaht peamist joont praegu: palvet ning humanitaarabi kogumist ja saatmist Ukrainasse. Ta on ise käinud Donbassis, et näha, kuidas abi kasutatakse ja mida konkreetselt vajatakse. Ukraina kultuurikeskus on kogunud üle kolme miljoni euro, kinnitas ta. Lõpetuseks palvetasid kohalolijad, ilmselt ka ekraanide taga konverentsi jälginud Ukraina maa ja rahva nimel. 

Rita Puidet