Sõdurpoisid kirikus

Usulised teemad saavad sõjaväevaimuliku igapäevatööks hillitsetult, teab alates eelmise aasta sügisest Võru Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplanina ametis olev Anna-Liisa Vaher.

Ei ole nii, et kaplani kabineti ukse taga lookleks pikk järjekord ajateenijatest, kel soov vahendada oma usulisi kogemusi või küsida religioonialast nõu. Teemad, millega tullakse, on kaplan Vaheri sõnul sootuks teised. Lõviosa neist on seotud kohanemisraskusega.
Lüliks kodu ja kasarmu vahel
«Kriitilisemad on esimesed kaks kuud, mil linnaluba ei anta ja kojuminekuvõimalust ei ole,» selgitab ta. Just siis muserdab noormehi sõna otseses mõttes igatsus kodu järele ja selle hingeahastusega koputataksegi kaplani uksele. Siis on kaplani kohuseks pakkuda hingetuge ja meelekindlust. «Tundub, et sellestki on abi, kui kordan ammu tutvustatud kasarmukorda ning kinnitan, et natuke veel, siis saab koju käima,» selgitab Vaher.
See mure on toonud jutuajamisi ka poiste vanematega, nii võib väita, et aegajalt on sõjaväevaimuliku roll olla lüliks kodu ja kasarmu vahel. Kaplan kinnitab, et Eesti kaitseväes on noored mehed hoitud nii ihult kui hingelt. Võimalike tagasilöökidega tegelevad oma ala spetsialistid, meditsiinitöötaja, psühholoog ja vaimulik.
«Moodustame tõhusa, üksteist toetava tiimi,» räägib Anna-Liisa Vaher. Pole haruldane, et psühholoog suunab mõne hädalise vaimuliku juurde ja vastupidi, meditsiinilisi üksikasju konsulteeritakse arstiga.
Peale sõdurpoiste koduigatsuse maandamise sisaldab kap­lani igapäevatöö palju enamat. Ametijuhendis on must valgel rida kohustusi, teiste hulgas näiteks ülesanne viia läbi jumalateenistusi ja palvusi, tagada kõigile usklikele võimalus täita oma usust tulenevaid kombetalitusi ning jälgida pataljoni üldist moraali.
Pataljoni ees end esitledes mainis Anna-Liisa Vaher võimalust tulla leeritundi eesmärgiga saada usualast haridust ning valmistada end ette konfirmatsiooniks. Üleskutse leidis järgijaid, Vaheri hinnangul üle ootuste hästi. 16 noormeest andsid oma nimed üles ning on nüüdseks moodustunud teadmishimuliseks leerigrupiks. «Nad on ikka väga tublid, avala oleku ning erksa vaimuga,» ei ole õpetaja Vaher komplimentidega kitsi.
Usuteemadele aeg õhturahust
Suuremaks mureks on ajafaktor: kust leida tundideks aega ja kuidas mahutada teemad tunni raami. Et huvi on, ei pea sõdurid paljuks saada kokku pärast sõjaväelist päevaprogrammi õhtul vabast ajast. «Üks põhjendus neil on, et kunagi tahaks kiriklikku laulatust ja tsiviilis on veel raskem aega leeritundideks leida,» räägib Vaher. Paljuks ei pea ka kaplan leeritöö heaks oma tööpäeva pikendada. 
Anna-Liisa Vaher ei näe ajateenijatest koosnevas leerigrupis sisulist erinevust varem koguduseõpetajana juhendatud leerirühmadest. Programm näeb ette ju samu teemasid. Juhendamisel seab ta jätkuvalt eesmärgiks hoida avatud ja sundimatut õhkkonda. «Nad on paljudest asjadest huvitatud, vahel kujuneb meie jutt juba tunni algul programmiväliseks,» laiutab kaplan käsi, lisades: «Kuna poisid avastasid, et leeritunnis on hea arutada ka igapäevaseid probleeme, mis väeosas ette tulevad, siis leidsin, et me võiksime ohverdada mingi osa nende küsimuste jaoks.»
Veel oli kaplan Vaher positiivselt üllatunud, kui ajateenijate esindusmehed tõid talle nimekirjad sõdureist, kel soov pühapäeval kirikusse minna. Esimene kord mahtus seltskond kaplani autosse, aga kolmandal advendipühapäeval pidi Rõuge kirikusse sõiduks võtma juba pataljoni mikrobussi, sest jumalateenistusele soovis minna terve leerigrupp.
Liina Raudvassar