Siberisse loomavagunites

Paastumaarjapäeval, 25. märtsil möödub 63 aastat balti rahvaid räsinud massiküüditamisest, mil Eestist viidi külmale maale ligi 22 000 süütut inimest.

Ka siis oli loodus täis märke saabuvast kevadest. Kuigi talv oli tänavusest lumerohkem ning krõbedam, nii et märtsis laiusid kõikjal veel lumeväljad ning külma oli jätkuvalt viie kraadi ümber. Kaasaegsete mälestuste järgi olid märtsipäevad, mil toimusid õõvastavad sündmused, eriti päikeselised, mis lõi hirmutava kontrasti päevasündmuste ning looduses toimuva vahel.
Kuidas on saada äratatud varahommikul võõras keeles kõnelevate vaenulike püssimeeste poolt, kes teevad teile lühida resoluutsusega selgeks, et peate oma kodu jätma ning pakkima kaasa esmatähtsa ümberasumiseks kaugele maale? Kui saab selgeks, et karm otsus ei jäta puudutamata ei lapseootel noorikut, sülelast ega eluõhtule jõudnud vanainimest, saati veel paremas eas noori mehi. See on retooriline küsimus, sest vastata saab vaid taolise õuduse üleelanu.
Küll võib aga ette kujutada halvavat hirmu ja jõuetut viha, mida sel hetkel 63 aastat tagasi tundis ligi 22 000 eestlast. Igaühe närv ei pidanudki vastu, mitmed hullusid, võttes endalt elu, või surid jõudsalt progresseerunud haigusse veel kodumaa pinnal. Rahval oli meeles eelmine nõukogude võimu poolt läbi viidud massiline küüditamine 1941. aastal. Mingeid illusioone endale ei tehtud.
«Koerad tunnevad ära, mis toimub,» vahendab tollaseid meeleolusid teoloogilise haridusega pedagoog ja kirjandusteadlane Jaan Roos oma päevaraamatu «Läbi punase öö» III osas, mis ilmus 2001. aastal. Eesti hävinguaastate kroonikuks nimetatud Roos varjas ennast 1944–54 okupatsioonivõimude eest, tehes iga päev ülestähendusi oma päevikusse.
Jaan Roos kirjutab (lk 206): «Juba mõnda kuud räägiti mingisugustest salapärastest nimekirjadest, mida maal ja linna täitevkomiteedes koostatakse, ja vagunite koondamisest Eestisse ja nende trellitamistest. Räägiti, et küüditatakse ära 80% eesti rahvast.»
Massiküüditamise aluseks oli NSV Liidu ministrite nõukogu kinnitatud määrus, millega määrati eriasumisele igaveseks ajaks kolmest Balti riigist «natsionalistid», «bandiidid» ja «kulakud» koos perekondadega. Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskusesse alles mõni tund enne operatsiooni algust. Eesmärgiks oli talumajanduse hävitamine kolhoosistamise huvides; metsavendluse ja muu organiseeritud vastupanuliikumise mahasurumine ning rahva hirmutamine ja hävitamine.
1953. aastal, pärast Jossif Stalini surma, võeti vastu seadus amnestiast, mille alusel asumisele saadetud said taotleda luba naasta kodumaale. Protsess kippus venima ning oli aastaid seotud mitmete tagasilöökidega, murranguks saab nimetada 1956. aastat, kuid viimased represseeritud jõudsid Siberist tagasi 1960ndate keskel.
Liina Raudvassar