Sakslastest misjonärid Tansaaniast ei põlga Eesti talve

Põhja-Elbe kiriku misjonärid Reinhard ja Ursula Friedrich on 16 aastat töötanud Tansaanias, aga talveks tulevad nad koju Saksamaale.
Seekord tulid nad veelgi kaugemale, Eestisse, külastamaks oma sõpru Põlvas, kellega tutvus algas paarikümne aasta eest siinset kogudust külastades.
Friedrichid ütlevad, et see oli Jumala kutse, mis neid Aafrikasse viis. Kuigi nad ei naudi seal mugavusi, mida pakub kodune Bad Oldesloe, ja külaelu on Aafrikas kui kiviajas, armastavad nad oma tööd ja inimesi, keda õpetavad.
Friedrichid elavad pealinnas Dodomas, mis on halduskeskuseks ühele Tansaania 26 regioonist. Piirkond on pindalalt Eesti suurune. Koostöös Tansaania luterliku kirikuga on neil Dodoma piirkonnas neli kooli, kus õpetavad peamiselt Piiblit, kirikulugu, liturgiat ja muud vajalikku kogudusetööks. Õppetöö kestab kolmeaastaste tsüklitena üheksa aastat ja lõpetajad võivad asuda kogudusetööle. Juba pastoritena kogudusetööl olles ei saa nad koguduselt mingit tasu, elatise peavad ise teenima, näiteks põllutööl.
Kokku on Friedrichitel olnud üle paarisaja õpilase. Et kord kuus koolid läbi sõita, tuleb neil läbida 1400 km, millest vaid 200 on asfaldiga kaetud. Nad on ära õppinud suahiili keele, naudivad lihtsat elu, lahkeid inimesi, mõnusat kliimat, kaunist loodust, mägesid ja eriti Kilimanjarot (suurem osa piirkonnast paikneb lavamaal, mille kõrgus merepinnast on kuni 2000 m), suurtel aladel laiuvaid rahvusparke mitmekesise loomastikuga.
Ühe õpilase koolitamine läheb maksma aastas 60 eurot, millest õpilasel tuleb tasuda 10 eurot. Ülejäänud summa saadakse annetustena kohalikult kirikult, Saksamaalt ja Ameerikast. Kuival perioodil (aprillist detsembrini) käiakse koos õpilastega külades evangeeliumi kuulutamas. Vihmaperioodil teeb kogu rahvas hoolsalt põllutööd ja siis saavad õpetajad kodumaal puhata.
Friedrichid kinnitavad, et nagu kogu Aafrikas, kasvab ka Tansaanias kristlaste arv, moodustades 40% rahvastikust; 40% on muslimeid ja 20% hõimuusundite järgijaid.
Sirje Semm