Riigikogu valimiste üllataja oli Res Publica

Pühapäevastel Riigikogu valimistel käis valimas 494 934 kodanikku. 5% valimiskünnise ületas kuus erakonda – Keskerakond ja Res Publica said Riigikokku 28 kohta, Reformierakond 19, Rahvaliit 13, Isamaaliit 7 ja Mõõdukad 6 kohta. Parlamenti ei pääsenud ükski väikeerakond ega üksikkandidaat.
1999. aasta valimistega võrreldes jäi Keskerakonna kohtade arv Riigikogus samaks, kuigi seekord sai Keskerakond üle 12 000 hääle rohkem. Ühe koha võrra tõusis Reformierakonna esindatus, oluliselt aga langes Isamaaliidu ja Mõõdukate esindatus, kel tööd lõpetavas Riigikogus oli varem vastavalt 18 ja 17 kohta. Mõlemad vene erakonnad Riigikokku ei pääsenud, välja jäi ka Eesti Kristlik Rahvapartei, kes sai 1,1% valijate häältest.
Suurim häältepüüdja
Riigikokku pääsesid läbi isikumandaadi 14 (suurimad häältepüüdjad olid Edgar Savisaar 12 939, Siim Kallas 10 009 ja Urmas Paet 7559 häälega), ringkonnamandaadi kaudu 60 ning kompensatsioonimandaadi kaudu 27 kandidaati (nende hulgas ka ainus valituks osutunud EELK vaimulik Avo Üprus).
1999. aastal jõudsid Riigikokku isikumandaadi läbi 11 kandidaati, ringkonnamandaadi kaudu 44 ja kompensatsiooni mandaadi läbi 46 kandidaati. Valimisseadustikus tehtud muudatuste tõttu on oluliselt langenud kompensatsioonimandaatide osakaal.
X Riigikogus on 19 naist, 1999. aastal pääses parlamenti 18 naist.
Valimiste eel Eesti Kirikule intervjuu andnutest osutusid valituks Tõnis Palts (Res Publica) 7516, Villu Reiljan (Rahvaliit) 5331, Tunne-Väldo Kelam (Isamaaliit) 2808, Peeter Kreitzberg (Keskerakond) 2541 ja Maret Maripuu (Reformierakond) 2235 häälega. Riigikokku ei pääsenud Jaanus Betlem (Eesti Kristlik Rahvapartei, 270 häält) ja Vootele Hansen (Mõõdukad, 253 häält).
Suurim üllataja
Faktumi uuringu põhjal, mis avaldati 19. veebruari Postimehes, pakuti Keskerakonnale Riigikogus 35 ja Res Publicale 20 kohta, mõlemad aga said võrdselt 28 kohta. Üllatuseks on nimetatud ka Rahvaliidu saavutatud 13 kohta – see oli ainus number, mis vastas mainitud uuringu tulemustele. Reformierakonnale ennustas Faktumi uuring 15 kohta, Isamaaliidule 10 ja Mõõdukatele 8. Ennustustega võrreldes osutus suurimaks võitjaks seega Res Publica, suurim kaotaja on Keskerakond, kes küll kokkuvõttes sai kõige rohkem valijate hääli.
Positiivsed tulemused
Eesti poliitikas on viimasel ajal olnud negatiivseks märksõnaks sunderakonnastumine kohaliku omavalitsuse tasandil ja riigi ametnikkonna seas, mis kõneleb erakondade püüdlustest kindlustada oma positsiooni võimul olles. Riigikogu valimiste tulemused lubavad küll järeldada, et hoolimata nimetatud tendentsist on võimul olnud erakondadest paranenud Riigikogus vaid Reformierakonna positsioon ning sedagi vaid ühe koha võrra.
Positiivseks tuleb kindlasti pidada suure hulga uute inimeste tulekut Riigikokku – ainuüksi Res Publica 28 liiget ei kuulunud eelmise Riigikogu koosseisu!
Suhteliselt madalat valimiste osalusprotsenti (57,9%) on peetud negatiivseks, kuid oluline on, et kogu iseseisvusaja aset leidnud langustendents (jõudis madalaimasse punkti aastal 1999, mil Riigikogu valimistest võttis osa 57,4% kodanikest) on peatunud. Väike osalustase ei pruugi anda tunnistust valitsuse võõrandumisest rahvast, vaid võib olla teatud stabiilsuse märgiks, sest rahva valimisaktiivsus kasvab peamiselt siis, kui tunnetatakse ühiskondlik-poliitilist kriisi. Teiselt poolt on võimust võõrandunuid toonud tagasi valima uue poliitilise jõu – Res Publica – tulek.
Et kodanike üldarv on viimase nelja aasta jooksul muutunud vaid natuke (387 rohkem kui 1999. aastal), annab valimistel osalemise üldarvu 0,5%-line kasv muutustest adekvaatse pildi.
Negatiivsed tendentsid
Tinglikult võib valimistel osalenud erakonnad liigitada kolme gruppi – valimiste kolm esimest (Keskerakond, Res Publica ja Reformierakond) kulutasid valimiskampaaniale märkimisväärselt suure summa, neile järgnesid väiksemate ressurssidega erakonnad (Rahvaliit, Mõõdukad ja Isamaaliit), suurerakondadega võrreldes sisuliselt olematute ressurssidega erakonnad jäid valimiskünnise alla. Valimistulemused on seega teatud korrelatsioonis valimiskampaaniale kulutatud summaga.
Ekspresident Lennart Meri hinnangul kulutati valimiskampaaniale kokku umbes sada miljonit krooni, mis teeb ühe valituks osutunu kohta umbes miljon krooni. Nii võib öelda, et Riigikogu liikmestaatus muutub järjest enam kaubaks, mis omandatakse kalli ja kõrgetasemelise, agressiivse ja emotsionaalse reklaamikampaania kaudu.
Uus poliitika
Et valimiskampaania käigus anti tavapärasest suuremaid ja vastakamaid lubadusi, võib koalitsiooni moodustamine muutuda väga pingeliseks. Näiteks ainuüksi lastetoetuspoliitika osas näivad Mõõdukate, Isamaaliidu ja Reformierakonna seisukohad lepitamatud, rääkimata Reformierakonna ja Keskerakonna tulumaksupoliitikast.
Kõige tõenäolisemal valitsuse moodustajal – Res Publical – seisab ees enesetõestamise aeg uue poliitika elluviijana. Suur osa rahvast on neid usaldanud. Välistades koalitsiooni Keskerakonnaga, tuleb Res Publical otsida partnereid Rahvaliidu ja endise kolmikliidu seast. Mõõdukad ja Isamaaliit ei ole küll enam need, mis nad olid aastal 2001, kuid väidetavasti võõrandus just kolmikliidu ajal valitsus rahvast niivõrd, et oli vaja uut erakonda ja uut poliitikat. Kuidas aga teha uut poliitikat koos «vanade erakondadega»?
Alar Kilp