Religioonist poliitika ja poliitikast religiooni pilguga

18. veebruaril toimus Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste aulas teaduskonverents «Religioon ja poliitika».
Et vajadus religiooni ja poliitika ühendamise järele võib tuleneda nii religiooni kui ka poliitika poolelt, vaatlesid ka antud konverentsi ettekanded neid suhteid kahest vaatenurgast – esiteks sellest, kuidas usutraditsioonid ja pühakirjad mõtestavad vägivalda, sõda ja rahu; teiselt poolt sellest, milline on religiooni roll kaasaegses poliitikas. Viimast Ameerika Ühendriikide ja Venemaa näitel.
Terroritekstid Piiblis
Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teaduse ja kreeka keele lektori Ain Riistani ettekanne «Terroritekstid Piiblis» puudutas küsimust, mida hakata peale selle vägivallaga, mida Piiblis ohtrasti leidub.
Piibli arutelu vägivallast on ühelt poolt seotud inimese ja tema Looja suhtega: Jumal lõi küll maailma täiuslikuna, kuid inimene on pattu langenud ja on patusena vägivaldne, Jumal mõistab kohut selle vägivalla üle ning lunastab kord kogu maailma vägivallast. Teiselt poolt põhinevad vägivallaga seotud tekstid Iisraeli ajaloolistel olukordadel ja sõdadel.
Nendes tekstides esitatakse Jumalat kui sõjameest, kes võitleb õigete poolel. Kõige äärmuslikumaks näiteks vägivallaga seotud tekstidest on terroritekstid, milles Jumal ise käsib oma rahval toime panna terroritegusid (näiteks 5Ms 20:16–17; Jos 6:21). Viimastes käsib Jumal oma rahval sooritada tegusid, mis tänapäeval kvalifitseeruksid lausa genotsiidi ja inimsusevastase kuriteona.
Arvestades, et mitu Piibli vägivaldset tekstikatket (nt usukangelase Simsoni surm) kuulub pühapäevakoolide õpikutesse, on küsimus, mida selliste tekstidega peale hakata ja kuidas neid kasutada (kuidas neist lähtuvalt lapsi õpetada), tõsist mõtestamist vajav.
Õiglane sõda
Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutuse humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetooli juhataja Andres Saumetsa ettekanne «Õiglane sõda – kirikupoliitika instrument? Bellum-iustum-õpetuse teoloogilisest kujunemisloost» andis ülevaate veel tänastegi sõdade õigustamiseks kasutatava õiglase sõja teooria kujunemisloost.
Kristliku õiglase sõja teooria arendas 5. sajandi alguses välja kirikuisa Augustinus, kes kohandas juba sajandeid varem Cicero poolt välja toonud kriteeriume ning lisas neile juurde mitu kristlikku kriteeriumi: sõjad on Jumala instrumentideks, millega karistada inimeste kurjust ja tagada jumalikku korda; sõda on õiglane, kui sel on õige kavatsus (ligimesearmastus ja kurjuse vastu), seda tagab avalik autoriteet, mis vastutab sõja kõlbelise õigsuse eest.
Hilisemal keskajal kasutati õiglase sõja kriteeriume ristisõdade või inkvisitsiooni kohtute tegevuse õigustamiseks.
Õiglane rahu
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop electus Ago Lilleorg kõneles «Õiglase rahu teooria teoloogilistest lähtekohtadest». Absoluutse patsifismi kohaselt peavad rahu saavutamise vahendid olema vägivallatud, tingimusliku patsifismi puhul on küsimus rahu saavutamise vahenditest teisejärguline.
Õiglase rahu kohaselt peab rahu saavutatama õiglaselt ja saavutatav rahu peab laienema kõigile. Õiglane rahu on agape rakendamine õiglusena – agape ei otsi omakasu, vaid tagab õiglase konflikti mõlemale osapoolele. Õiglane rahu hõlmab endas meeleparandust ja vastastikust leppimist.
Religioon ja poliitika
TÜ sotsiaalteaduskonna politoloogia osakonna üldpolitoloogia lektor Alar Kilp otsis oma ettekandes «Religioon Ameerika Ühendriikide poliitikas» vastust küsimusele, miks Lääne-Euroopas pole religioon oluline poliitiline või ühiskondlik jõud, Ameerika Ühendriikides aga on?
Ameerika Ühendriikide riigi ja kiriku suhted nõuavad ühelt poolt riigi ja kiriku eraldatust teineteisest, teiselt poolt aga usuvabadust. Sellised riigi ja kiriku suhted on aidanud kaasa usulise paljususe ja elujõulisuse arenemisele.
Religiooni olulisusele on kaasa aidanud ka Ameerika tsiviilreligioon, religiooni mitte-seostumine demokraatiavastaste jõududega (nii nagu see juhtus suures osas Euroopast) ning puritaanlik arusaam inimesest, valitsusvõimust ja moraalsest poliitikast.
Religiooni ja poliitika õige tasakaal
Rooma-Katoliku Kiriku Eesti Apostelliku Administratuuri peavikaar Philippe Jourdain toonitas oma ettekandes «Katoliku kiriku sotsiaalõpetus ja poliitika eetiline vastutus», et religioon ja poliitika on küll erinevad, kuid mitte iseseisvad sfäärid. Religiooni ja poliitika suhetes on kaks peamist ohtu: religiooni liigne seostamine poliitikaga (klerikalism) ning religiooni välistamine poliitikas (sekulariseerumine).
Klerikalismi puhul väljub religioon oma sfäärist ja kujundab seisukohti, mis ei peaks olema religioossed. Religiooni ja poliitika vahel kaovad nii piirid kui ka tasakaal. Klerikalismi näite tõi ta kodusõja-järgsest Hispaaniast, kus Franco otsis palju katoliku kiriku toetust ning katoliiklaseks olemine hakkas juba samastuma «erakonna liikmeks olekuga».
Sekulariseerumine eeldab, et inimese usulised veendumised on vaid tema eraasi, need ei tohiks puudutada avalikus elus ja poliitikas tehtavaid otsuseid. Kuid kristlane ei saa käituda mitte-kristlike veendumuste põhjal, näiteks «ei saa sügavalt abordivastane kristlane ilma oma veendumusi eitamata hääletada abordiseaduse poolt».
Venemaa moslemite demoniseerimine
TÜ Euroopa Kolledži vanemuurija Paul A. Goble rõhutas oma ettekandes «Venemaa moslemite demoniseerimine: Moskva ohtlik gambiit ja Lääne ebaõnnestunud vastus», et viimastel aastatel aset leidnud islamivastaste hoiakute ja tegude olulises kasvus Venemaal on vastutavad nii Venemaa valitsus, kui ka Lääne valitsused, inimõiguste organisatsioonid ja meedia, kes pole suutnud jälgida islamivastasuse kasvu Venemaal ega seda hukka mõistnud.
Paul Goble, kes kaks nädalat varem oli esinenud USA Kongressile ettekandega moslemite olukorrast Venemaal, kutsus kuulajaid üles seda probleemi mitte ignoreerima, rääkima asjadest, nii nagu need on, ning kurje tegusid avalikult hukka mõistma. «Teinekord on see kõik, mida me suudame teha,» ütles Paul Goble, «kuid ärgu kunagi öeldagu, et me ei teinud isegi seda mitte.»
Alar Kilp