Raskeid aastaid ei unustata

Teatavasti viis aasta 1940 eesti rahvalt pikaks ajaks vabaduse ja tõi rängad katsumused. Pika sõja kõrval on märkimisväärseimad kaks küüditamist: 25. märts 64 ja 14. juuni 72 aastat tagasi. Neid märgime kui rahva leinapäevi, mil kodumaalt võõrsile viidi sunniviisiliselt üle kolmekümne tuhande eestlase. Neid kuritegusid meie rahva vastu ei saa ega tohi unustada.
Neile mõeldes tahan täna jagada oma viimase aja lugemiselamust. 1953. aastal ilmus Rootsis Lundis õiguskantsleri sekretärina töötanud Voldemar Õuna (1893–1986) romaan «Uus evangeelium», mis kajastab väga jõuliselt, mitmekülgselt ja haaravalt aastaid 1939–1941, kaasa arvatud esimest küüditamist. Ent siinkohal meenutan eestlaste viimast eneseavaldust Eesti-Läti jalgpalli maavõistluselt 18. juulil 1940, kui väikeselt rahvalt oli juba võetud tema vabadus.
«Siis jooksid väljakule sinivalged ja kohe esimese taktiga kõlas hümn paljudest tuhandetest suudest otsekui tormikohin. Need ei olnud tõesti mitte samad inimesed, kes oma hümni sel staadionil varematel aegadel olid laulnud. /…/ Sel silmapilgul ei olnud tähtis, kuidas keegi laulab, vaid et ta laulab ja vajadust tunneb omagi häälega paisutada tormikohinat, mis hõljus väljaku kohal. Nii laulsid nad kõik. Ja mitte ainult nende paisutatud hääl, vaid nende pilgudki, nende nägu ja kogu nende hoiak ilmutas, mida nad tundsid,» kirjutab Voldemar Õun.
Jalgpallivõistluse toimumise päeval küüditati ülemjuhataja Johan Laidoner, kelle elutee lõppes Venemaal Vladimiri keskvanglas. Tema lugu kõnealusesse raamatusse pole jõudnud, küll aga meenutasime Laidoneri möödunud kolmapäeval, tema 60. surma-aastapäeval. Raamat, mis kirjutatud pealtnägija, kaasa- ja läbielaja kogemuste põhjal, toob silme ette elavad pildid mööda pealinna tänavaid sõitnud veoautodest, kastis püssimeeste valve all kössis inimesed. Tasapisi jõuab peategelaste Helmi ja Alf Niinepi teadvusesse, et kord justkui möödaminnes võimurite öeldud ja siis hullumeelsena tundunud lause inimeste hävitamisest on tõeks saanud.
Samateemalisi raamatuid võib lõputult lugeda, sest need käivad nagu torm läbi meie südame ja panevad hindama meie vabadust iseseisva riigina, liidavad meid rahvana.
Rita Puidet