Pühade rütm pole ainult usuline küsimus

Haapsalu koguduse õpetaja, piiskop electus Tiit Salumäe ütleb, et lihavõtted peaksid olema kristlikus traditsioonis veel tähtsamad kui jõulud ning ülestõusmissõnumit tasub rahulikult otsida, küsides, mis on elu, surm ja uuele elule tõusmine.

Miks on ülestõusmispühad tähtsad?
Iga püha puhul väärib esile tõstmist pere- ja rahvatraditsiooni loomine ning hoidmine. Kaheldakse, kas tasub mune värvida ja paremat lauale tuua. Loomulikult tasub! See teeb meid inimesteks. Rituaalides elamine on nagu selgroog, mis rahvast üleval hoiab. Traditsioonideta laguneb elu meie käest laiali.
Euroopa rahvastel on palju õppida juutidelt, sh põlvkondade järjepidevust ja oma traditsiooni tunnetamist. Pilt, mis pühade nädalal Jeruusalemmas avaneb, on muljetavaldav. Paljud pered on ette võtnud teekonna Jeruusalemma, et pühi pühitseda. Sinna tuleb kokku igasuguse taustaga inimesi. Nad on vaeva näinud ja raha korjanud, et saaks korra elus Jeruusalemmas pühi pidada.

Kas ka kristlasele on tähtis Jeruusalemmas käia?
Iga kristlane peaks käima korra elus pühal maal ära. See on nüüd väga lihtne. Isegi viisakohustust pole, igaüks võib pileti osta ja sõita. Ma ei tundnud seal mingit ohtu.
Kuidas tänapäeva noor pere saaks traditsiooni luua?
Kui pere suudab panna jõulud ja ülestõusmispühad oma kohale, on see juba telg, mis aastast läbi jookseb.
Jõulude ajal vaadatakse, et oleks kuusk ja kingitused, mõni postkaart saadetud, idüll ja kodusoojus. Lihavõtted peaksid olema kristlikus traditsioonis veel tähtsamad kui jõulud. Tähtis võiks olla selle nädala rütm.

Milles see seisneb?
Suur reede on päev, millega inimesed ei oska kuigi palju peale hakata. On see pidupäev? Munade värvimise päev? Rõõmupüha?
Peab meeles pidama, et suur reede ei ole rõõmupüha. Üks päev aastas võiks olla vaikusepäev. Vanasti on sel päeval kõrtsid ja lõbustusasutused kinni olnud.
Suures reedes peaks olema asjakohast tõsidust. Kes ei taha kirikus käia, olgu kasvõi kodus. Võib surnuaial käia, looduses jalutada ja elu üle järele mõelda. Kalmistul võiks käia ka ülestõusmise varahommikul. Vaikne laupäev oma ettevalmistuse ja munadevärvimisega valmistab meid mõistma, mida tähendab rõõm.
Pühade rütm pole ainult usuline küsimus, see on ka tervise küsimus. Võitleme haigustega, sest meie väärtushinnangud ja elurütm on valed, me ei arvesta loomispärase seadusega.
Meie elu on võrdlemisi hall, sest kirikupühade rütmist ei peeta enam kinni. Üks tormamine teise järel, pole rahulikku rütmi, et hingan välja ja hingan sisse, tunnetan hetke. See on kogu ühiskonnale iseloomulik – ei osata hinnata seda, mis on käes, vaid elatakse mingis muus ajas.

Kui arusaadav on ülestõusmispüha sõnum tänapäeva inimesele?
Inimene võib teistmoodi käituda ja teistmoodi riides olla, aga tema olemuses ei ole palju muutunud. Tänapäeva inimene ei taha mõelda surmale, kuid surm on ülestõusmispüha sõnumi lahutamatu osa. Ülestõusmissõnumit tasub rahulikult otsida, küsida, mis on elu, surm ja uuele elule tõusmine.

Lapsi püütakse surmast eemal hoida. Kas kannatusajal on lapsega kirikusse tulek põhjendatud?
Lapsed saavad tihtipeale rohkem aru kui vanemad. See, mida lapsed tänapäeval näevad, on võrreldamatult jubedam kui see, et me ei võta last matusele kaasa, sest ta näeb, kuidas vanaema lastakse hauda ja haud aetakse kinni.
Ma arvan, et see on kuritegu lapse vastu. Tal on õigus teada, kuidas tema vanaema, vanaisa või kelle iganes käsi käib. Seal ei maksa muinasjuttu rääkida, et me ei tea, mis edasi saab. Eks me teame küllaltki täpselt, mis edasi saab.
Pühadega on samuti. See on hea võimalus mõelda kannatuse ja surma peale, leppimise peale. Küsides endalt, kui palju on minus viha teiste inimeste vastu. Eks seda ikka ole!

Kas olete nõus, et Juudas kui reetlikkuse sümbol ei ole väga üheselt võetav?
Juudas on Etioopia kirikus pühak, sest tema kaasabil toimus lunastus.
«Jesus Christ Superstar» avab Juudast teoloogiliselt huvitavast küljest. Seal peetakse teda suurimaks intellektuaaliks, kes taipas, mis toimub. Teisi jüngreid nähakse nupukeste, apostlite koorina, kes nautis head seltskonda. Juuda külm mõistus viiski ta reetmiseni. Kas ta otsus õige oli, on teine asi, aga ta mõtles, tal oli oma pilt ja ta julges midagi teha.
Lehte Ilves
Lääne Elu