Põltsamaa kogudus võitis takistused

Tänu Põltsamaa koguduse ja tema õpetaja Herbert Kuurme kindlameelsusele ehitati 1941. aastal varemetesse jäänud kirik taas üles ja pühitseti 9. novembril 1952.

Vana-Põltsamaa mõisapargi vastas linnusevaremete juures seisab 18. sajandi keskpaigast luteri kirik, kuhu mitme sajandi vältel on kogunenud jumalasõna järele janunevad põltsamaalased. Siinne rahvas on erilist «tõugu», paistes silma hariduse ja põllumajanduse edendamise, vaimse kasvamise ja traditsioonide austamise poolest.
Kunagi oli Põltsamaa hertsog Magnuse residentsina Liivimaa vasallkuningriigi pealinn (1570–78), 1687 asutati siin talurahvakool, tegutses trükikoda, Eesti Põllumeeste Selts ja Aleksandrikool, kodu- ja põllutöökool ning siin õmmeldi valmis esimene sinimustvalge lipp.

Märgilise tähtsusega
1939. aastal asus siin õpetajana tööle Herbert Kuurme (1911–2005), kellest sai Põltsamaa sümbol. 9. novembril Põltsamaal toimunud Eesti Kirikuloo Seltsi ettekandepäeval temast palju ei kõneldud, ent seda enam oli ta kõigi mõtteis. Just tänu tema visadusele 60 aastat tagasi kirik taastati.
1941. aastal sakslaste poolt purustatud kirikut loodeti üles ehitama hakata juba sõja ajal, kogudus oli selleks ehitusmaterjali kogunud, kuid 1944. aastal kasutati see purustatud sildade taastamiseks. Nii kirjutab Riho Altnurme oma doktoritöös «Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949».
Ettekandepäeval esinedes ütles Altnurme, et Põltsamaa kiriku taastamine on kirikuloos märgilise tähtsusega. Selle näol sai võimatu võimalikuks. Oma ettekandes aga kõneles Altnurme 1960ndate surveajast, ateismi pealetungist riigis. Ometi tuli Põltsamaa kogudus ka sellest läbi ja tähistas 15. novembril 1969 kiriku taastamise lõppu. Kogu protsess kestis peaaegu kolmkümmend aastat.

Meenutusi 60 aasta tagant
Kui möödunud reedel säras kiriku leeritoa akende taga päike, siis 60 aastat tagasi kiriku pühitsemisel oli ilm vihmane, meenutas legendaarse õpetaja poeg Jaan Kuurme. Toona viiene, on talle meelde jäänud, et mälestusväärsel päeval kogunes kirikusse palju mustades talaarides mehi.
Talle, poisikesele, pakkus huvi, kuidas piiskopisau Põltsamaale toodi, on see ju nii pikk, et autosse ei mahu. Hiljem sai ta saladuse jälile, rääkis kirikulehele pensionieas mees. Veel on tollest päevast meeles, kuidas vanaema tuli pühitsusele jalgsi 10 kilomeetri kauguselt, kuidas kuri koer oli valvanud ehituseks vajaminevaid laudu.
Möödanikust veel: «Kirikusse toodi suurte pottidega kaheksa loorberit, 130 jooksvat meetrit vanikuid rippus altari ümber, kantslil, altariruumi paneelidel ja kooridel. Vanikud olid helelillade ja valgete, altari paneeli vanikud kreemide krüsanteemidega kaunistatud.» Nii kirjutab pidupäevast Herbert Kuurme oma raamatus «Pildikesi Põltsamaa ajaloost».

Pikad põrandavaibad  
Ülevaate kiriku tekstiilidest tegi kultuuriajaloolane Marju Raabe, kes märkis, et nõukogude ajal tehti palju pikki põrandavaipasid, mis oli keeruline ettevõtmine. Materjal tuli ise värvida, ise tuli kududa, juba valmis vaiba kirikusse vedamine oli tükk tegu. Põltsamaa kiriku põrandavaibad valmisid aastatel 1956–57. Nende kudumist ja arutelu, et mis värvi ja kuidas teha, mäletab ka Jaan Kuurme.
«Selliseid naisi, kes pikki põrandavaipu koovad, tänapäeval enam ei ole,» tunnustas koguduse praegune õpetaja Markus Haamer kunagi tehtud tööd. Tublisid naisi on siiski praegugi ja vaimulik tänas koguduseliiget Hille Vahti, kes on teinud kirikusse uued rohelised altarikatted. «Kui mehed lähevad palverännakule, hakkavad naised altarikatteid tegema,» naljatas Markus Haamer.
Koguduse mõistes Herbert Kuurme ja August Wilhelm Hupeliga ühe pulga peal olevast Carl Maurachist kõneles doktorant Ursula Haava. Maurach saabus Põltsamaale 1853, algatas siin koolide ehitamise, kiriku ümberehituse, ent vastuolulise isiksusena oli Aleksandrikooli vastu. «Mida mina pole õnnistanud, pole Jumal õnnistanud,» olla ta öelnud.

Vajalik kaotus
Kui Maurachi teenimise ajal olnud pühakojal helesinine tähtedega lagi, siis tolleaegsest sisustusest pole Põltsamaal mõtet rääkida. «Kui kirikut ei oleks 1941. aastal pommitatud, kui …,» lausus Markus Haamer pärast kunstiajaloolase Tiina-Mall Kreemi ettekannet, mis keskendus 1860. aastal pühitsetud Tartu ülikooli kirikust Põltsamaale jõudnud kirikusisustusele.
Kuna sealse koguduse õpetaja teoloog Theodosius Harnack lähtus põhimõttest, et kunsti abil saab inimesi mõjutada, olid tema nõudmised kirikukunstile eriti kõrged. Nii kantsel kui altarisein mõeldi üksikasjadeni läbi, altaripilt on aga eriline seepoolest, et on pööratav. Ühel pool on Voldemar Krügeri «Ülestõusmine ja naised Kristuse haual», teisel pool Julie Hagen-Schwartzi «Kristus ristil».
«See kirik ei ole ainult kunsti esindaja, vaid esmalt usu esindaja,» ütles ettekannete lõpetuseks Markus Haamer. Ja nii on. 1926. aastal linna õigused saanud Põltsamaal on praegu umbes neli ja pool tuhat elanikku, iga neljas linlane on koguduse maksumaksja, kinnitab statistika. Traditsioonid ja usuvägi on need, mis siin linnas tooni annavad.
Siin oma vaimulikuteed alustanud Rein Schihalejev ütles kirikulehele, et Põltsamaal Kuurme käe all õpitu on hindamatu väärtusega ja et siin ei pea paika sõnapaar «koguduse õpetaja», sest kogudus õpetas teda, mitte vastupidi.
Rita Puidet