Pärnu sinodil keskenduti usuelule

8. mail Pärnus toimunud sinodil tõstis peapiiskop Urmas Viilma oma ettekandes esile seda, et Pärnu praostkonna vaimulikud on suutnud arvestada üksteise erinevate tõekspidamistega.

Vagaduslaadide mitmekesisus on tema sõnul kiriku jaoks pigem hea kui halb. Õhkkond jättis tõepoolest rahuliku ja sõbraliku mulje, kuid peale selle oli sinod ka sisukas.

Rõhk usuelu analüüsimisel
Muljetavaldav oli muu hulgas praost Enn Auksmanni (Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja) pikk ettekanne, mis keskendus praostkonna usu- ja kirikuelu analüüsimisele viimase kümne aasta jooksul. Ta võttis aluseks statistilised näitajad ning kommenteeris neid oma isiklikest vaimuliku töö kogemustest lähtuvalt.
Nagu mujalgi EELKs, on ka Pärnu praostkonnas enamik näitajatest languses. Eriti teeb muret ristimiste ja leeritamiste arvu vähenemine. Selle pärast ei peaks aga ülemäära suurde masendusse sattuma. Viljal laseb kasvada Issand, kiriku töötegijate ülesandeks on olla ustavad külvajad. Kindlasti ei tohiks statistiliste näitajate põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi kirikuõpetajate töö kohta.
Küll aga kutsus praost üles rohkem tähelepanu pöörama kodukülastustele ja hoolekandeasutustes (vanadekodud, lastekodud jne) käimisele. Ka ütles ta end mitte mõistvat, miks vaid praostkonna kahes koguduses peetakse piiblitunde, ning ärgitas sinodi ilmiksaadikuid nende korraldamist oma õpetajalt otse nõudma.
Positiivse poole pealt sai praost esile tuua jumalateenistuste ja armulaualiste arvu kasvu viimase kümne aasta jooksul. Suur osa selles on küll kolmel kogudusel, kus peetakse missasid peaaegu iga päev (Pärnu, Pärnu-Jakobi ja Saarde) ja vähestel koguduseliikmetel, kes tihti armulaual käivad.
Auksmann tõi teisigi näiteid selle kohta, kuidas statistiliste näitajate alusel võib tegelikust kirikuelust veidi moonutatud mulje jääda.
Näiteks soovitas ta jumalateenistuste keskmise osavõtjate arvu esitamise asemel hakata loendama kirikulisi ühel eelnevalt kindlaksmääratud tavalisel pühapäeval. Jõuluõhtune või mõni muu erandlikult rahvarohke teenistus tõstab ju keskmist märgatavalt.
Ennekõike aga kutsus praost mõtlema sellele, et arvude taga on inimesed. Tuleks vaeva näha, et rõõmusõnum Kristusest jõuaks iga koguduste hingekirjas olijani ning iga praostkonna elanikuni.
Praosti ettekanne põhjustas elavat vastukaja. Arutleti näiteks selle üle, kuidas pühapäevakooli lõpetavaid noori kirikuga siduda ning erineva tausta ja vanusega koguduseliikmeid integreerida. Palju mõtteainet pakkus sinodilistele ka praosti seisukoht, et tuleks vältida «projektikirikuks» muutumist.
Ta pidas silmas seda, et ühekordsete suurürituste korraldamise asemel tuleks pigem panustada koguduste regulaarse jumalateenistusliku elu edendamisele. Vastukaaluks toodi näiteid selle kohta, kuidas ka projektipõhine lähenemine on kirikuelu elavdanud.

Tegusad kogudused
Hea ülevaate sai sinodil ka praostkonna üksikute koguduste elust. Lisaks koguduse esindajate sõnavõttudele aitas sellele kaasa ka peapiiskop, kes tavakohaselt oli põhjalikult koguduse aruannetesse süvenenud ning kommenteeris neid oma ettekandes kogu Eesti kirikuelu kontekstist lähtudes.
Nii paistab Saarde kogudus silma selle poolest, et seal on hästi käivitunud noortetöö ning noortebänd teenib kord kuus teenistustel kaasa.
Vigala koguduse sünnipäeva tähistamine on kujunenud kogu sealse piirkonna iga-aastaseks tähtsündmuseks. Audru ja Häädemeeste kogudus teevad edukat koostööd kohalike koolidega, Vändra kogemused piibliringi organiseerimisel vääriksid kindlasti aga laiematki tähelepanu.
Pärnu Eliisabeti õpetaja sai peapiiskopilt kiita selle eest, et on võtnud vaevaks iga leerilapsega isiklikult vestelda. Samuti on selle koguduse kodulehel jutluste järelkuulamise võimalus.
Tõstamaa kogudusel, millel vaid 30 annetajaliiget, oli mullu tervelt neli leerilast. Teistel sama pisikestel kogudustel (Sindi, Tahkuranna, Treimani) polnud ametitalitusi seevastu peaaegu üldse. Plussiks on aga see, et sealsed kirikuinimesed tunnevad üksteist hästi ja käivad sageli omavahel isiklikult läbi.
Praostkonnas on ka üsna erinäolisi kogudusi. Tori kirikus toimuvad nimelt üle-eestilised sõjameeste mälestusüritused ning Pärnu-Jakobi koguduse juures Santiago de Compostela palverännaku huviliste kokkusaamised.
Paljud jutuks tulnud koguduste päevamured on üsna sarnased teiste Eesti piirkondade omadega. Taas jäi kõlama ääremaastumise teema ning mitmel pool tuleb tegelda pühakodade remondiga.
Rõõmu teeb aga koostöö sõpruskoguduste ja ka Saksamaal asuva sõpruspraostkonnaga (Wolfhageni kirikuringkond Kurhessen-Waldecki maakirikus). Samuti on läbisaamine kohaliku kogukonnaga kõikjal hea ning maakonnaleht Pärnu Postimees avaldab meelsasti usu- ja kirikuainelisi artikleid.
Mis puutub organisatsioonilistesse formaalsustesse, siis need õiendati sinodi lõpus ära kiiresti ja ilma pikemate aruteludeta. See puudutas eelkõige eelmise aasta aruande ja uue eelarve vastuvõtmist.
Tundub, et revisjonikomisjoni selles praostkonnas ei olegi, praosti valimised on kavas aga alles kahe aasta pärast. Veel enne sinodiliste laialiminekut rõhutas praost Auksmann ent sedagi, et peaksime igal jumalateenistusel meelde tuletama praegu maailmas toimuvaid kristlaste tagakiusamisi ja otsima aktiivselt võimalusi oma usuvendi aidata.
Niisiis jäi mulje, et Pärnu praostkond ei paista silma mitte ainult oma eripäradega vagaduslaadide osas, vaid ka selle poolest, et asisevõitu kokkusaamistelgi läheb jutt vaimulikele teemadele.
Rain Soosaar