Palvetades kodutänava inimeste eest

4. ja 5. veebruaril räägiti Põlva kogudusemaja saalis kiriku ülesandest ning kristliku naistetöö kogemustest ja võimalustest Soomes ja Eestis.

Soomlasest evangelismitreener Seppo Niemeläinen on Eesti kogudusi külastanud mitmel korral. Möödunud aastal aitas ta kaasa Võru praostkonnas toimunud misjonipäevade korraldamisel. Toona Põlva rahvaga loodud head sidemed tõid ta nüüd uuesti siia, sedapuhku lausa koos abikaasa Tarjaga.
Põlva kogudusemajas tuli kokku kohaliku koguduse töötegijate aktiiv, et kahel päeval arutada kirikuelu olulisi teemasid.

Valguseks öös
Laupäevasel seminaril, kus kuulajaiks olid koguduse töötegijad, rõhutas Seppo: Jumal ei ole selleks, et täita meie unistusi, vaid meie oleme olemas selleks, et täita Tema unistusi. Kõik me oleme justkui mutrikesed-rattakesed Jumala loodud imelises masinavärgis, kus määrdeõliks on Püha Vaim ja armastus. Kui neist loobuda, tekivad ka inimeste vahel hõõrdumised, kriginad ja katkiminek.
Meie ülesanne on näidata maailma valgust. Peame olema justkui tuletorniks, mis pimedas öös igasse suunda valgust kiirgab, teadmata, kas või kust parasjagu mõni laev võib nägemisulatusse sattuda. Kui oleme selles ustavad, leiavad inimesed tee rahusadamasse – Jee­suse juurde. Me ei pea muretsema selle pärast, kui tundub, et meie valgus on väike – suurus on Jumala asi.

Kodutänava eestpalveteenistus
Omaette väljakutseks on kirikule meie päevil nutimaailm, kus noored aina enam elavad ning mida vanemate põlvkondade esindajad piisavalt mõista ei pruugi. Ühiselt leiti, et selles vallas tuleb õppida (vanuse poolest) noortelt misjonäridelt, aga samas säilitada ka kiriku traditsioone, mis seostuvad süvenemisega ning võivad just kontrastina kaasaegse pealiskaudsuse taustal paljudele ligitõmbavad olla.
Öeldud tervituses kõneles Seppo n-ö kodutänava eestpalveteenistuse tähtsusest: et iga kristlane hakkaks palvetama oma kodutänaval elavate inimeste eest ja neid õnnistama. Selles töös aastaid ustav olles võib viimaks näha ka suhete tekkimist ja ehk mõnegi inimese jõudmist Jeesuse juurde.

Naistetööd saab teha mitmeti
Missale järgnenud kirikukohvil rääkis Tarja Niemeläinen, kuidas tema koguduses on korraldatud kristlik naistetöö. Abikaasa Seppo kuulas huviga, milliseid põnevaid ettevõtmisi naised neli korda aastas omavahel korraldavad. Kohtutakse tavaliselt kellegi kodus, võetakse pruukosti, kuulatakse mõnd külalist ning vesteldakse väikerühmades, kusjuures alati on kõigil tulijail vähemalt üks inimene, keda nad juba tunnevad.
Tarjale sekundeeris Helene Toivanen Tartu Maarja kogudusest, kus naised samuti neli korda aastas midagi huvitavat ette võtavad. Põlva koguduse õdede esitatud küsimustest kumas läbi otsustavus ka ise midagi taolist korraldama hakata, kuid esmalt plaanitakse tartlaste juures praktikal käia.
Toomas Nigola