Ootused Pöide kirikule on suured

Eesti Kirik uuris, millised on eri osapoolte võimalused Pöide Maarja kiriku lagunemise peatamiseks ja taastamiseks.
Pöide kirik on Saaremaa suurim ühelööviline sakraalhoone, mis algsel kujul valmis tõenäoliselt 1230ndail, ümber ehitatud 14. saj keskel ja hiljem. Torn sai praeguse kuju aga ilmselt alles 17. sajandil, tornikiiver hävis 1940. a tulekahjus.
Pühakoja hiilgus ja viletsus
Taasiseseisvumise järel on kirikuhoonet jõudumööda restaureeritud ja konserveeritud, kuid praegune seis on avariiline ning muinsuskaitseameti Saaremaa inspektorid on soovitanud hoone kirikulistele sulgeda.
Pöide valla arengukavas on kirikuhoonel keskne koht, see võiks pakkuda huvi paljudele külalistele. Valla planeerimis- ja arendusspetsialist Gerri Grünberg loodab jõuda sihtasutuse loomiseni.
Möödunud aastal oli koguduses liikmesannetajaid vaid 27. Koguduse hooldajaõpetaja on Veiko Vihuri.
Kiriku Varahalduse OÜ juhataja assessor Mati Maanase sõnul on Pöide kiriku puhul tegemist väga olulise arhitektuurimälestisega, mille kordategemine ja haldamine ei ole mõeldav koguduse (ka EELK kui terviku) jõududega.
«Oleme küll omanikud, kuid arvan, et samaväärne vastutus lasub ka kohalikul omavalitsusel ja riigil. Summad on suurusjärgus, mille puhul on vaja valitsuse suunatud otsust või toetust Euroopa Liidu fondidest,» sõnas Mati Maanas.
Konsistoorium on juba detsembris Pöide kogudusele andnud loa sihtasutuse asutamiseks. «Sinna peaksid olema kaasatud kogudus ja praostkond, kohalik omavalitsus ja riik. Raha taotlemisel on sihtasutuse loomine hädavajalik,» lisab assessor.
Vaesus sajab sisse
Pöide Maarja kirik on üks musta stsenaariumiga näidetest kirikuhoone puhul, kus lagunemine jõuab kõigest ette.
«Selge on,» tõdeb assessor Maanas, «et väikesed kogudused on raskustes oma kirikuhoonete vajalikul tasemel haldamisega. Ei jätku raha ja puudu jääb ka kompetentsist.
Puudu on elementaarsed asjad: ressursside planeerimine, haldamiskulude eelarve jne, lühidalt – plaanipärasus. Minu arvates on vajalik koostada halduskulude miinimumeelarve ning otsida võimalusi nende kulutuste katmiseks kõikvõimalikest allikatest, sh toetus kohalikult omavalitsuselt (küttele, elektrile, valvekuludele, abi ühekordseteks remonditöödeks), toetus sõpruskogudustelt, sihtotstarbelised korjandused, toetused kultuuriürituste korraldamise kaudu.
Kaugemas perspektiivis näen ka võimalust nn kobarkoguduste tekkimisel ning seda eeskätt majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt (ühise majandamise mudeli loomine),» räägib Maanas elukogenult.
Mari Paenurm