Mõisaküla kogudust on meeles peetud

Mõisaküla kogudusele saabus märtsikuu viimasel päeval Viljandi praostkonna Bramsche sõpruskirikuringkonnalt suurem humanitaarabi saadetis.
Ehkki elame juba pea viis aastat Euroopa Liidus ja tunneme end võrdsena võrdsete seas, vajame ikka veel sõprade abi või õigemini on see majanduslanguse tõttu taas väga teretulnud. Veel möödunud aasta juunis kirjutas Viljandi praost Marko Tiitus siinsamas leheveergudel, et «kui mõelda sõpruskogudustele, siis otseselt materiaalse toetuse vahendamisele rajatud suhete aeg on ilmselt ümber saanud». Kindlasti sisaldavad ka Viljandi ja Bramsche suhted palju muudki kui vaid abi andmist ja vastuvõtmist, kuid ikkagi on tore, et keerulistel aegadel leidub abikäe pakkujaid.
Väike, kuid toimekas kogudus
Läti piiri ääres asuva ligikaudu 1000 elanikuga Mõisaküla kogudus ei ole just suur, kuid väga toimekas. Tõsi, Mõisakülas ei ole juba aastakümneid päris oma õpetajat olnud, ikka on erinevad vaimulikud kogudust vaid hooldamas käinud. See-eest on aga kogudusel aktiivne ja teotahteline juhatuse esimees, kes on võtnud väikelinna kirikuasjade ajamise oma südameasjaks. Kunnar Keres elab Mõisakülas ja käib iga päev Pärnus tööl, kuid leiab sellest hoolimata aega ka kiriku jaoks.
Praeguseks on annetuste ja EL raha toel üles ehitatud 1983. aastal maani maha põlenud pühakoda. Väliselt on hoone täiesti valmis, puudub veel vaid torn. Sisetöödega loodetakse alustada niipea, kui leitakse taas rahalisi vahendeid. 2008. aastal saadi EL külade uuendamise ja arendamise investeeringuprogrammi raames kiriku taastamiseks  60 000 eurot toetust.
Teades, et peagi jõutakse Mõisaküla koguduses niikaugele, et tekib vajadus oreli järele, võttis Viljandi ja Bramsche sõprussuhete üks initsiaatoreid Ursula Mally ühendust koguduse juhatuse esimehega ja pakkus kirikule kingiks väikest orelit, küsides samas, mida Mõisaküla koguduse inimesed veel vajaksid.
Vanuritele ja invaliididele mõeldes
Keres tunnistab, et ega ta taolisele otsesele pärimisele midagi erilist vastata osanud, sest koguduse liikmed elavad erinevates majanduslikes tingimustes ja nende vajadusedki on erinevad. Proua Mally haaras seepeale initsiatiivi enda kätte, teatades mõne aja pärast, et Bramsche kirikuringkond kavatseb Mõisaküla kogudusele kokku panna peamiselt vanuritele ja puuetega inimestele mõeldud saadetise. Taolised tarbed kuluvad ju igal pool ära. Kui mõni asi konkreetses koguduses kasutamist ei peaks leidma, siis palusid annetajad need praostkonna piires sihipäraselt ära jagada.
Nii saabuski eelmisel nädalal Mõisaküla kiriku ette Saksamaalt veoautotäis humanitaarabi, mille saatelehel oli koorma kaaluks märgitud 8 tonni ja väärtuseks 10 000 eurot.
Sõpru ei unustata
Keres sõnab muheldes, et oreli transpordist alanud meilivahetus viis temalegi ootamatult selleni, et ta on nüüd lisaks pillile saanud kogudusele nii kirikupingid ja mööblit kui ka hulgaliselt vanurite ja invaliidide tarbeid. Koguduse juhatuse esimehel on südamest hea meel, et väike Mõisaküla kogudus kaugetel saksa sõpradel meeles püsib ja nad neile nii suure kingituse tegid.
Viljandi praostkonna ja Bramsche kirikuringkonna vahelised suhted said alguse 1993. aastal. Kuueteist aasta vältel on Viljandimaale lähetatud suur hulk abisaadetisi, sakslased on võtnud koolitada nii mõnegi Mulgimaalt pärit inimese ja annetanud raha kirikute remondiks. Lisaks on toimunud arvakalt vastastikuseid külaskäike.
Viljandi on neis sõprussidemetes siiani jäänud eeskätt abi vastuvõtjaks pooleks. Tore, et oleme bramschelastele omalt poolt saanud pakkuda vähemalt nii mõnegi toreda muusika- või looduselamuse ja neid endi juures võõrustanud.

Monika Reedik