Misjonitöö põhineb usaldusel ja ühisel vastutusel

8. mail kogunesid tugikoguduste ja misjonikeskuse esindajad Rakverre tugikoguduste päevale, et rõõmsas osaduses kuulata misjonitööst ja misjonäride elust.  

Laupäevane päevasõna Jh 15:10 „Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse“ sobib iseloomustama nii kokkutulnute päeva kui kogu misjonitööd, sõnas misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. Ja kohalik õpetaja, misjonikeskuse nõukogu liige Tauno Toompuu lisas naljatades, et just õige aeg on kartulipaneku ajal kokku tulla, sest misjonitöö on külvitöö. 

Tänu partneritele

Misjonitöö Eestis on pika ajalooga, kõneles Leevi Reinaru. See ulatub 1850ndatesse aastatesse, mil jumalasõna jagama saadeti hiljem märtermisjonärideks saanud Evald Ovir ja Karl Segebrock. Uuemast ajast kõneldes aga lähetas peapiiskop Kuno Paljula aastal 1995 misjonitööle Marimaale Anu ja Juha Väliaho. Sestpeale on meie kirik olnud ka lähetaja rollis. Et misjonitöö võiks rohkem vilja kanda, käis Leevi Reinaru mõni aasta hiljem Soomes seda õppimas.  

Tema sõnad misjonitöö kohta, et tegu on usalduse ja ühise vastutusega, käivad nii meie kiriku partnerite, aga ka misjonäre toetavate koguduste kohta. Neid on praegu meie kirikus 14, sõnas Sirli Kaera,misjonikeskusevälismisjoni koordinaator. Ta sõnas, et tugikogudused annavad misjonäridele majandusliku toetuse kõrval vajaliku tunde, et nad pole üksi. Meie kirikust on praegu misjonitööl Liliann Keskinen Soomes ning Helene ja Joona Toivanen Kagu-Aasias. Kui esimesel on neli tugikogudust, siis Toivanenidel kümme. Kokku ongi lepitud, et tugikogudusi poleks kümnest enam, sõnas Kaera.

Seemet on külvatud

Juba Rakverre kohtumisele minnes – Tallinnast, Tartust, Jõgevalt ja veel mõnestki muust paigast, aga ka õpetaja Mart Jaanson Valga praostkonna esindajana – mõeldi palju Helene ja Joona Toivanenile, kes Kagu-Aasias elavad üle keerulist aega. Nende kodu lähedal hakkasid lõhkema pommid, aga nad on, õnneks!, Myanmari pealinnast saanud kolida Taisse Bangkokki. 

Kuulanud videosilla vahendusel ülevaadet Lilianni tööst Ingeri kirikus ja Vana Testamendi tõlkeprojektist ersa keelde, oli rõõm lehvitada Joonale ja Helenele. Ja eks silmanurgast vaadati ka kõrvallauda, sest seal istusid ju Helene vanemad, kohaliku koguduse liikmed Riho ja Tamara Hütt. 

Keeruline oli misjonäridel vastata küsimusele, kuidas läheb. Neis on ühtaegu põimunud kergendus, süütunne ja segadus tuleviku pärast. Üks on kindel – nad otsivad võimalusi misjonäridena edasi töötada. Nad loodavad kodumaale suvepuhkusele tulla ja esimene jumalateenistus on reserveeritud Tartu Maarja kogudusele, kes nad teele saatis. „Ainus asi on kindel: oleme läkitatud teenima, usk kannab meid ja teie olete meiega,“ kinnitas Helene.

Tavalised inimesed

Oma kogemust misjonärina jagas aga Rakvere koguduses misjonitööl olev Liisa Rossi, kes kinnitas, et misjonärile on oluline hoida tugikogudustega sidet. Kuigi vahel on tal imelik, et tema toetajaid ei tunnegi, võib-olla nemadki teda, aga tema nime teatakse. Õppinud Jumalat küll tundma, kahtles ta kaua aega enda oskustes ning oli kindel, et ei pääse misjonikursusele. Nüüd on ta aga olnud Eestis 2017. aasta sügisest ja ütleb, et misjonärid on tavalised inimesed.

Aasta Norras misjonäride peres elanud ja tugikoguduste päeval osalenud Kristiina Seppel on noore Saku koguduse juhatuse esimees. Juhatades kogudust, millele panid aluse välismisjonärid, tundis ta eriliselt heameelt, et meil on praegu Joona ja Helene näol kedagi maailmale vastu anda. Ja Mart Jaanson lisas kokkusaamisel omalt poolt, et Puhja koguduse toetus misjonitööle Sambias on teda õpetanud mõtlema teistmoodi. 

Kohalolnud said päeva lõpetuseks erilise vastuvõtu osaliseks: nad said osa klaasikunstnik Riho Hüti töödest tema galeriis. Selgitusi jagasid kunstnik ja tema abikaasa Tamara. Üllatusena tuli tal sel päeval vastu võtta tütar Helene lilleline tervitus, mille andis üle Lea Saar Tartu Maarja kogudusest.

Rita Puidet