Mis saab põhikirjast?

SAMAL TEEMAL: Küsimusi rohkem kui selget arusaama, EK 21.01.2004; Kirikukogu katkestas põhikirja lugemise, EK 3.12.2003; Üks vaatenurk EELK uuele põhikirjale, EK 5.11.2003; Praostkondades jätkub arutelu uue põhikirja üle, EK 22.10.2003; Eesti Vabariik registreerib Jeesuse Kristuse olemasolu, 22.10.2003; Põhikirja eelnõu koostades lähtuti praktilistest vajadustest, EK 15.10.2003; Pindis arutati EELK põhikirja uut versiooni, EK 15.10.2003; Uus põhikiri kogudusesõbralikumaks, EK 28.01.2004; Uue põhikirja eelnõu aspekte, EK 11.02.2004; Kiriku põhikiri on meie kõigi asi, EK 11.02.2004; Uus põhikiri tuleb – teist teed ei ole, EK 18.02.2004; Põhikiri tuleb visalt, EK 25.02.2004.

Teisipäeval, 16. märtsil jätkab Kirikukogu EELK põhikirja eelnõu teist lugemist.
Juhtivkomisjoniks olev, Kirikukogu poolt laiendatud juriidiline komisjon on läbi vaadanud 212 parandusettepanekut 25 Kirikukogu liikmelt. Ettepanekud on väga eriilmelised, sageli vastandlikud. Täna on raske ennustada, milliseks kujuneb põhikirja nägu.
Erinevate huvide pingeväljas
Olen küberneetika loengutel üliõpilastele öelnud, et kui keegi tahab teada, mida EELK endast kujutab, on parimaks abimeheks põhikiri. Põhikiri on stabiilseim (2/3 Kirikukogu liikmete häältega vastu võetav) kokkulepe, mis määratleb kiriku kõige olulisemad usulised ja organisatsioonilised tunnused. Põhikiri kannab kiriku identiteeti ja ühtsust, seda ei tohiks väga kergekäeliselt muuta. Konstitutsiooniliste tekstide puhul ei ole see kusagil tavaks.
Terve rea sätete juured tänases põhikirjas ulatuvad tagasi 1896. a kirikuseadusesse ja kaugemalegi. 1990. a juunis juriidilises komisjonis koos Jaan Kiiviti, Esra Rahula, Marje Põderi ja Erik Salumäega praegust põhikirja tegema asudes oli meie esimeseks otsuseks lähtuda 1935. a põhimäärustest. Olen põhikirja uuendamisega kogu aeg lähedalt seotud olnud ja võin kinnitada, et radikaalsed muudatusettepanekud pole olnud iial väga viljakad.
Kirik on keeruline organism. Tema põhikiri seisab alati erinevate huvide pingeväljas. Olgu piiskoplik või demokraatlik printsiip, koguduste või üldkiriku õigused, vaimulike või ilmikute roll jne – kõik need suunad üritavad põhikirja kaudu saada parema väljundi. See on loomulik asjade käik. Pealegi teame, et «kirik on alati uuenev».
Miks uut põhikirja?
1994. a muutusid sisepinged kirikus kaunis tugevaks. Seda väljendas peapiiskopi aastaaruanne Kirikukogu 1995. a kevadistungjärgul. Sama aasta sügisistungjärgul andis juriidilise komisjoni esimees Vootele Hansen põhjaliku ülevaate põhikirja puudustest, jättes 26 peatükist käsitlemata ainult viis.
Siiski ütles ta sissejuhatuseks: «Enne, kui ma hakkan rääkima üleskerkinud probleemidest, võib kokkuvõtteks öelda, et põhikiri on siiamaani suurepäraselt töötanud.» Kaasettekandja, Concordia ülikooli rektor Mart Susi, oli palju radikaalsem ja pidas «möödapääsmatuks kiriku normatiivse süsteemi revideerimist». Ta leidis, et «kehtiv kirikuseaduse struktuur» pärineb «otse nõukogulikust seadusloome traditsioonist». Näiteks konsistooriumi seadluste kinnitamine Kirikukogu poolt peegeldavat otseselt NSV-de ÜN Presiidiumide poolt vastuvõetavate seaduste kinnitamise tava Ülemnõukogus. Tegelikult pärines see säte hoopis 1935. a põhimääruste § 64st.
Mõtet uuest põhikirjast süvendas ka uue kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtt, mis esitas põhikirjadele oma tingimused. 1997. a moodustas Kirikukogu 16liikmelise põhikirjakomisjoni. Artikli autorile ja Erik Salumäele anti üleanne koostada uue põhikirja dispositsioon. Lähtusime kolmest, juba kõlapinda leidnud eesmärgist: 1) koostada minimalistlik tekst, jättes välja ebaolulisemad, oludest sõltuvad osad, et hoida põhikirja pideva muutmise eest; 2) vormistada põhikiri süstemaatiliselt paremini läbimõelduna; 3) viia tekst kooskõlla riikliku seadusandlusega.
Senised kogemused
Kahjuks ei suutnud suur komisjon eriarvamuste tulvast läbi närida. Teatud osa kiireloomulisemaid parandusi esitati Kirikukogu 2000. a aprilliistungjärgule. Menetleti üle 150 parandusettepaneku, aga põhikirja muutmise eelnõu vastu võtta ei suudetud. Seda tehti alles sügisel. Üks ohte, mis ilmnes, oli, et tervikteksti hääletamisel oli vastu osa neist, kelle üksikettepanek läbi ei läinud. Teiste sõnadega, eelnõu ei tarvitse saada 2/3 häältest. Alles parandusi paketina hääletades suudeti muudatused sisse viia. Suurem osa põhikirja ebakõlasid likvideeriti.
Et lõpuks siiski uue põhikirjani jõuda, soostus konsistoorium allakirjutanu ettepanekuga loobuda komisjonist ja eelnõu tellida. Vastava otsuse langetas Kirikukogu 2002. a aprilliistungjärk.
Nüüd on eelnõu valmis, töörühm on senitehtut arvesse võttes koostanud hea, süsteemse teksti. Lisaks on esitatud suur hulk parandusettepanekuid. Samas on ilmnenud, et suuremad uuendused tekitavad mõistetavat vastuseisu. Mitmel pool on öeldud välja, et ka senise põhikirjaga võiks jätkata ja pole mõtet parandada seda, mis töötab.
Parem kui enne
Siiski oleme pea kümnendi liikunud uue põhikirja poole. Nüüd ei ole õige üle õla tagasi vaadata. Tahaks loota, et need, kelle ettepanekud ei leia toetust, ei kiirusta lõpphääletusel vastu hääletama. Vähemalt juhul, kui jääb püsima senisele põhikirjale ligilähedane tekst. Põhikirja tuleb muuta niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Loodetavasti suudetakse hääletusel silmas pidada ka põhikirja kui tervikut, et see juhuslike muudatustega ei kujuneks kaootiliseks ja vastuoluliseks.
Kindlasti on meil praegu paremini ette valmistatud eelnõu kui kunagi varem. Palvetagem, et meie Issanda armastuse ja üksmeele Vaim juhiks Kirikukogu tööd ning kui Kirikukogu milleski saab olla võimalikult vähe ekslik, oleks ta seda põhikirja vastu võttes. Uus põhikiri on tõeliselt hea siis, kui see tugevdab kirikut ja annab uut indu tema tööle!
Andres Põder