Minge siis, tehke jüngriteks…

Rukkimaarjapäeval, 15. augustil peeti Tartu Maarja koguduses traditsiooniks saanud konverentsi, sel aastal keskenduti üldkiriklikult fookusesse võetud ristimistemaatikale.Konverentsil «Ristimisel on tulevikku» tõstatati küsimus, miks ristimine on tagaplaanile jäänud ning püüti leida teid, kuidas luteri kirik võiks parandada laste- ja noortetöö kvaliteeti, et järgida tõhusamalt meie Õnnistegija käsku «Tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid».
Koguduse õpetaja ning konverentsi juhataja Peeter Paenurm selgitas Eesti Kirikule, et neljandat korda toimuvale konverentsile leiti sel aastal teema tänu peapiiskopi üleskutsele seada ristimistemaatika lähiaastate prioriteediks.
Ettekannetega ülesastujaid oli kuus: misjonär Kari Tynkkynen, Tartu Ülikoolist mag Kaido Soom ja dr Ülo Valk ning õpetajad Hedi Vilumaa, Jaan Tammsalu ja praost mag Gustav Piir.
Ristimine – tee osadusse
Kari Tynkkynen nentis, et ristimine teeb meist misjonäri, kus iganes me oleme. Kaido Soom vaatles ristimise ning teiste kiriklike talituste hingehoidlikke aspekte: «Iga kiriku ametitalitus peaks olema hingehoidlik, peaks kõnetama inimest, pakkuma tuge võimalikus kriisiolukorras, andma pidet tulevikuks. Kui kirik sellega hakkama saab, jäävad inimesed kogudusse.»
Laste- ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimees Jaan Tammsalu ilmutas kriitilisust kiriku praegust leeritööd vaagides. Ta väitis statistikale viidates, et «valdavalt ei toeta tänane leeritöö kogudusse minemist». Esineja nägi siin väljakutset muuta nimetatud töölõigu võtteid.
Hedi Vilumaa kinnitas oma ettekandes, et ristimine on kiriku lastetöö lähtepunkt ja eesmärk. Selle eesmärgi veatuks täitmiseks saame rakendada ka välismaist materjali, mis on kohandatud meie oludele. Liturgilise komisjoni aseesimees Gustav Piir andis ajaloolise ülevaate ristimistalituse liturgia arengust, puudutades tänaseid rõhuasetusi ning võimalusi.
Eesti ja võrdleva rahvaluule professor dr Ülo Valk rääkis ristimiskommetest eesti rahvatraditsioonis. Lektor tõi näiteid rahvapärimustest, kust nähtub, et vanad eestlased võtsid ristimist kui kaitset, mis hoiab lapsest eemal kurjad jõud.
Hea kogudusealgatus
Peapiiskop Andres Põder, kes viibis konverentsil ning osales paneeldiskussioonis, kinnitas Eesti Kirikule, et on väga rõõmus Tartu Maarja koguduse algatuse üle korraldada ristimisteemal konverents. Ta nentis, et paratamatult kujunes sellest elitaarse olemusega erialakonverents, mille hea tasemega ettekanded pakuvad erialainimestele hüva nõu, kuidas temaatika juba konkreetselt üksikinimeseni ning rahvale tervikult viia.
«Rahvavalgustuslik töö seisab kahtlemata alles ees ja see on tõsine ning pikaajaline töö, aga kui selliseid konverentse ei oleks, oleks seda palju raskem teha,» kinnitas kirikupea. Ta põhjendas ristimistemaatika luubi alla võtmist tõsiasjaga, et keskendumine kõigile teemadele korraga viib paratamatult pinnapealsusesse. «Peame üles otsima kitsaskohad ja juurdlema, kuidas neid ühiselt ületada,» ütles peapiiskop.
Konverentsi lõpetanud vestlusringis otsiti vastust küsimusele, miks ristimine ikkagi on jäänud tänases Eestis tagaplaanile. Ühe võimaliku vastusena toodi läänest lähtuvat tendentsi, et lapsele peab andma valikuvabaduse saada ristitud või mitte.
Eriti nähtub seda pluralistliku taustaga perekondades, kus üks lapsevanem kuulub mõnda kirikusse ja teine mitte. Kodu tõuke puudumist nähti faktis, et kui veel mõni aeg tagasi oli lapse ristimise taga tihti vanaema-vanaisa, siis nüüdne uus vanavanemate põlvkond on ise usust kaugel ega väärtusta ristimist. Toodi esile nn äratusliikumise mõju: inimesel on olulisem moment usule tulemine, «pöördumine», ning ristimine jääb sekulaarsele kohale.

Liina Raudvassar