Matusekombestik on ajas muutunud

Läänemaal Ridala pastoraadis toimus ussimaarjapäeval matuse- ja kalmistukultuuri teabepäev.

Teabepäeva mõte tekkis juba talvel, kui Lääne maavalitsuse ja Lääne praostkonna ühistel nõupidamistel ikka ja jälle tulid jutuks maakonna kalmistud ja ajas muutunud matusekombed. Matusekultuuri teabepäev oli jätkuks aprilli lõpus toimunud kalmistu korrashoiu teabepäevale, kui tutvustati hauatähiste korrastamist ja kõrghaljastuse korrastamist just nimelt kalmistutel.

Mis on kalmistutes köitvat
Enamik Läänemaa kalmistutest on kohalike omavalitususte hallata, kuid ka koguduste halduses on üsna mitmed. Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Läänemaa vaneminspektor Kalli Pets oli nõus vedama ettevalmistamist ja lektoritega läbirääkimist.
Ridala pastoraat valiti teabepäeva toimumiskohaks, kuna siin on kilomeetri raadiuses kolm väga heas korras kalmistut: Ridala vana ja uus kalmistu ning kirikuaed. Talvekiriku saali avarast aknast sai loengutele illustreerivaks näiteks jälgida ka kirikuaias malmriste restaureerivat meistrit Paul Uibopuud, kes kevadel pidas värvika töötoa raudristide ja -aedade korrastamisest.
Kohale tulnud pea neljakümne inimese hulgas oli nii kirikuõpetajaid, kalmistuvahte, kohalike omavalitsuste töötajaid, aga ka inimesi, keda lihtsalt köidavad kalmistud. Seda, mis on kalmistutes köitvat, aitas selgitada esimese ettekandjana muinsuskaitseameti restaureerimis- ja arendusosakonna ajaloomälestiste peainspektor Ilme Mäesalu. Tema ettekande teemaks oli „Kalmistud kultuurimälestisena ja maastiku objektina“. Kalmistud on ajaloo, kultuuri, käsitööoskuste, materjalide vaheldumise, elulugude tunnistajad ning säilitajad.

Kalmistuseaduse emotsionaalne teema
Selleks, et kalmistutest ja hauatähistest rääkimine liiga emotsionaalseks ei muutuks, sai järgmine kõneleja, rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõunik Martin Kulp sõna, et avada kalmistuseaduse tagamaid ja eesmärke. Ometi muutus see teema teabepäevaliste jaoks väga emotsionaalseks.
Tuhastamine ja urnimatus on seaduses üsna pealiskaudselt reguleeritud, mis annab inimestele võimaluse väga mitmekesiselt olukordasid lahendada. See vabadus on tekitanud kalmistu haldajate ja töötegijate jaoks palju küsimusi, millele ministeeriumi esindaja sai anda selgitusi.
Kalmistute kaardistamisest, inventeerimisest, andmete töötlemisest ja avaldamisest ning kalmistute kohta koostatud ja loodavaid trükiseid tutvustasid mitmed ametnikud. Muinsuskaitseameti restaureerimis- ja arendusosakonna nõunik Dan Lukas rääkis koostamisel olevast Eesti kalmistute raamatust. Plaanis on koostada kõiki Eesti kalmistuid tutvustav almanahh, mis võiks olla ka reisijuhiks kalmistuhuvilistele.
Tallinna kalmistute haldamisest, majandamisest ja andmebaasidest rääkisid Jaak Taevas ja Lauri Berg. Infosüsteemi HAUDI tõhusust ei seadnud keegi kuulajaist kahtluse alla. Oma töid ja tegemisi Läänemaa kalmistutel tutvustas Ridala vallavanem Helen Rammu. Heleni kaasabil Ridala, Martna ja Haapsalu kalmistutest koostatud raamatu mõned eksemplarid jagunesid huviliste vahel loetud minutitega.

Huvitavat ja šokeerivatki matusekommetes
Põneva ülevaate eri usundite matusekommetest meil ja mujal tegi siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au. Kultuurilised eripärad matuste korraldamises tekitasid kuulajais elevat huvi.
Omal moel värskendav, pisut šokeeriv, aus ja äratundmisele ergutav oli Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteaduri Marju Kõivupuu ettekanne matuse- ja leinakombestikust Eestis: traditsioonidest, uskumustest ja eripäradest. Eesti rahva kultuuriline järjepidevus on katkenud, väärtused on ümber hinnatud, inimesed on sellest häiritud ning ebakindlad.
Matusekombestik on ajas muutunud. Elame katkestatud kultuuriruumis. Veel üsna hiljuti olid matused kogukonda, ka naabreid kaasav avalik sündmus. Tänapäeval oleme lasknud noortel võõrduda matustest, kompenseerides nende leina. Kaasaegne matus on matusebüroode „toode“.
Moodne tuhastamis- ja urnimatus on muutnud matusetalituse kaheosaliseks siirderiituseks, esmalt kremeerimine ja siis lahkunu tuha käitlemine. Ajavahe nende kahe etapi vahel võib olla mõnest päevast kuudeni. Kalmistud ei kõneta enam inimesi kodupaiga sümbolina. Inimesed pelgavad ennast siduda lähedaste hauaplatsidega.
Pika, kuid väga sisutiheda päeva lõpetas hingehoidja, kriisinõustaja, EELK vaimulik Naatan Haamer, kes rääkis leinast ja leinaja abistamisest oma hingevaluga hakkama saamisel. Osalejate paljud küsimused said vastused.
Oli rohkelt põnevat kuulamist ja vaatamist, huvitavaid vestlusi kirikus ja kirikuaias. Usun, et igaüks sai kaasa uusi teadmisi, meelerahu ja nagu üks kohalolnuist ütles: „Hea on teada, et minusuguseid kalmistuhuvilisi on veel.“
Küllike Valk,
Ridala Püha Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja