Mälestused taeva ja mere piirilt

22. septembril meenutati väljasõiduga Tallinna reidile 60 aasta möödumist suurest põgenemisest, mil punavägede lähenedes püüdsid paljud üle Läänemere minnes leida pagu Vabas Maailmas.
Merel toimunud mälestustalitusel pidas palvuse Tallinna praost Gustav Peeter Piir, tervituskõnedega esinesid Rootsi Kuningriigi suursaadik Eestis T. E. Dag Hartelius, Eesti Vabariigi rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo, kaitseminister Margus Hanson, Riigikogu liikmed, erakondade ja ühingu Memento esindajad.
Piirivalvelaeva Valvas pardal sõideti Naissaare lähistele, kus meenutati möödunud ajaloosündmusi, hukkunute mälestuseks heideti merre pärgi ja lilli.
Olemise haprusest
Tõenäoliselt võiks igast eestlasest raamatu kirjutada, igaühe saatuse lõimeniit on põimitud meie ühisesse ajalookangasse. Sel meenutuste päeval oli laev saatusi, tundeid, mälestusi ja palveid triiki täis.
Anne Eenpalu meenutas oma tädisid, tolleaegseid noori naisi, kes olid varasematest repressioonidest ainukesena peres pääsenud (vanaisa Kaarel Eenpalu, riigimees, poliitik ja vabadusvõitleja hukati 1940 ja pere teised liikmed küüditati Siberisse 1941) ja kes omal ajal olid Tamsalu jaamas nuttes loomavagunite kõrval jooksnud, jõudsid 1944. aastal põgeneda.
Anne Eenpalu meenutas sugulaste hilisemaid kirju, millest elu lõpuni kajastus mälestus paadipõgenike hirmudest. Kõneleja lisas, et pole midagi valusamat relvastamata inimeste hävitamisest – aga relvad olid ära võetud kõigilt võitlusvõimeliste struktuuride esindajatelt.
Eida Ingermann, kes 14aastase tüdrukuna oli laeval RO-22, nägi ligi kolmesaja inimese hukku enda kõrval ja neid päästetuid, kes toodi põhjaläinud laatsaretilaevalt Moero. See oli hingemattev võitlus surmaga, millest paljud ei pääsenud. Kõneleja ise jõudis Poznani, kus oldi laagris kuni järgmise aasta jaanuarini. Ta ütles, et sealses kommuunis pandi kiiresti käima oma ajaleht, töötas eesti kohvik ja igal pühapäeval toimusid eestikeelsed jumalateenistused. Ligi 300 noort eesti meest käis leeris.
Elbel olid aga sillad õhku lastud ja mais sõja lõppedes suunati tulijad tagasi. Läbi vintsutuste jõudis neiu jõululaupäeval 1945 koju. Aga need polnud jõulud, millest unistasid tuhanded põgenikud-minejad, polnud riikigi, mille nimel elati.
Näeme kannatustest kaugemale
Nii mälestusürituse ühe eestvedaja Jüri Estami kui ka paljude teiste meelest, kes olid nõus oma mõtteid jagama, on äärmiselt oluline teadvustada meie ühist (aja)lugu tänastele noortele ning leida eeskujusid oma identiteedi kujundamisel.
Heli Susi ütles, et tunded on mõneski mõttes ülevad – lõpuks ometi hakatakse Eestis meenutama rahva raskeid ja ülevaid päevi, neid, mil püüti teha, mis võimalik, et säilitada Eesti Vabariik. «Me ei too küll surnuid tagasi,» lisas kõneleja, «kuid meie teadvusse jõuab taas kord see, mida tegid ennastsalgavalt meie inimesed, võttes vastu otsuseid, mis võib-olla neile endile olid hukatuseks, kuid mida nad tegid oma riigi ja rahva kasuks.»
Minister Paul-Eerik Rummo rõhutas, et me ei tohi lasta kujuneda taolisel rahva identiteedil, kus tajume endid ainult kui ohvreid ja märterrahvust. «Peame püüdma olla võitlusvõimelise ja -tahtelisena, vastupidava ja edasi elava rahvana. Koos leinaga hukkunute pärast võiksime meeles pidada, miks nad hukkusid, ning viia nende asja edasi. Ei noor ega vana eestlane ole viletsa ja hukule määratud rahva liige.»
Oma hilisemas tervituskõnes meenutas minister, et nii nagu igal üksikul, kes üle Läänemere lahkus – nii neil, kes hukkusid, kui neil, kes pärale jõudsid – oli oma iseloom, unistused, senine elu, nii oli neil ka palju ühist.
Vaba riigi kodanikena oli neil loomulik, iseenesestmõistetav valmisolek, tahe ja oskus elada vabaduses ja vabana, langetada ise otsuseid ning vastutada nende eest. Neil oli ka kindel teadmine sellest, mis on vaba ühisolemise kõige kindlam viis – oma vaba riik. «Seda teadmist edasi viies,» rõhutas minister, «mälestame me hukkunuid igavesti ning taas vabadena kinnitame, et Eesti vabadustahe on jääv.»
Päeva lõpetas meeleolukas muusikaline mälestuspalvus Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, kus teenisid õpetaja Patrik Göransson, Pirita kloostri prelaat Vello Salo ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester Aleksander Sarapik. Meenutati kõiki hukkunud eestlasi, kelle haud ei ole siinses mullas.
Palvused langenute mälestuseks
Laupäeval, 25. septembril avati Stockholmis monument «Teeleminek ja kojutulek», mille autor on Ursula Schütz. Möödus 60 aastat päevast, mil üle 150 siit läinud põgeniku randus Haninges Dalarö paadisillal.
Mälestusteenistus toimus 24. septembril ka Keila Miikaeli kirikus, kus teenis õpetaja Joel Siim, meenutati Keilas ja Keila ümbruses 22.-23. septembril 1944. aastal toimunud lahinguid ja mälestati neid, kes andsid siin oma elu, pidades kinni lähenevaid punavägesid. Saksa sõjaväest lahkunud ja vene sõjaväest loobunud mehi organiseeris admiral Johan Pitka. Palvusel mälestuskivi juures teenis kaasa õigeusu kiriku preester Innokenti Hiiet, kes ise on nois lahinguis osalenud.