Mälestati õpetaja Jaan Jaanit
/ Autor: Aili Ilves / Rubriik: Uudis / Number: 21. september 2022 Nr 36 /
Pühapäeval, 18. septembril toimus Viru-Nigula kirikus õpetaja Jaan Jaani (28.05.1951–20.08.2021) mälestusteenistus.
Teenistuse pidasid peapiiskop Urmas Viilma, emeriitpeapiiskop Andres Põder, Viru praost Tauno Toompuu, emeriitõpetaja Avo Kiir, õp Margus Suvi, politsei- ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust, diakonid Ahti Bachblum ja Valdek Hang ning Aili Ilves ilmikuna. Oma läkituse saatis piiskop Tiit Salumäe. Orelil teenis Indrek Vilumets. Muusikalisi vahepalasid esitas kammertrio koosseisus Maris Uffert, Veera Nöps, Mati Uffert.
Rohkelt vaimulikke koos
Ka vanemad koguduse liikmed kinnitasid, et sellist vaimulike paraadi ei ole Viru-Nigulas varem nähtud. Kaasa teenisid kõik, kes on olnud kuidagi seotud kas õpetaja Jaan Jaaniga või Viru-Nigulaga. Aga seoseid saab välja tuua veelgi. Piiskop Tiit Salumäe meenutas oma läkituses, et õp Jaan Jaani oli tema esimene vaimulik õpilane. Peapiiskop Urmas Viilma meenutas õp Jaanit kui oma mentorit. Selgus ka, et Viru-Nigula oli õp Jaani esimene teenistuskoht.
Emeriitpeapiiskop Andres Põder viis läbi mälestamishetke, mille käigus süüdati mälestusküünlad nii õp Jaan Jaanile kui ka eelmisel kuul lahkunud õp Üllar Nõlvale, kes samuti on Viru-Nigula kogudust pikalt teeninud.
Pärast teenistust toimus koosviibimine Viru-Nigula rahvamajas. Sellele tegi sissejuhatuse ja luges söögipalve õp Tauno Toompuu.
Kokkutulnuid tervitas Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum.
Peakaplan Valdo Lust meenutas õp Jaanit kui oma ülemust, kellega vesteldes ei saanudki täpselt aru, kas oli nüüd tegu sõprade või ülemuse-alluva vahelise vestlusega. Õp Margus Suvi meenutas oma leeriaega, kui nad nooruses sõpradega õp Jaani juures leerikoolis käisid.
Oli hea suhtleja
Lisaks vaimulikele meenutasid õp Jaanit veel mitmed toonased koguduse liikmed. Mitmetes meenutustes kõlas läbi see, et õp Jaani oli hea suhtleja, aktiivne, seltskondlik ja alati positiivne. Ja nii nagu Valdo Lust ütles, et õp Jaanile ei meeldiks, kui me siin praegu oleksime tõsised ja kurvad, olgem rõõmsad, siis mitmeid kordi kõlasid meenutustele saateks naeruturtsatused. Oli ka põhjust.
Oma isa meenutas tütar Ketlin Tammsalu, kes näitas ka fotomeenutusi ja paari toredat videoklippi, kus vanaisa Jaan veetis aega oma lapselapsega.
Kohale olid tulnud õp Jaan Jaani pereliikmed, paljud sõbrad ja tuttavad. Ning suurel hulgal Viru-Nigula koguduse liikmeid. Kokku ca 80 inimest. Ühest küljest näitab see, et õp Jaani tegi omal ajal head tööd – inimesed tulid teda meenutama. Teisest küljest peame muidugi arvestama toonast aega. Õp Jaani teenis Viru-Nigulas aastatel 1982–1989, kui rahvusliku ärkamise tuuled juba puhusid.
Rõõm kordaläinud päevast
Ürituse korraldamise idee algataja ja kogu korraldamise peamise raskuse kandja oli Viru-Nigula koguduse liige Viktoria Tammoja. Viktoria on nii aktiivne koguduse liige kui ka Viru-Nigula kultuuri- ja haridusseltsi liige, mis tegutseb koduloomuuseumi juures. Muuseum ise paikneb kiriku vanas pastoraadis. Tänu muuseumi kaastööle valmis ka näitus õp Jaani tegemistest Viru-Nigulas. Oma panuse näitusele andsid ka õp Jaani pereliikmed, kes tõid kaasa ametiristi ja saadud autasud.
Algselt oli plaanis, et jumalateenistusele järgnev koosviibimine toimub vanas pastoraadis. Aga praegusel viiruste perioodil ei või panna inimesi sundolukorda, kus ei saa voolava veega käsi pesta. Kuna üritus selle korraldamise käigus muudkui kasvas ja kasvas, siis ei oleks kokku tulnud seltskond sinna lihtsalt ka ära mahtunud.
Oleme kogudusega õnnelikud kordaläinud ürituse üle. Täname kõiki kohale tulnud ja meid teeninud vaimulikke. Täname õp Jaan Jaani pereliikmeid ja lähedasi. Täname muusikuid. Täname kõiki kokku tulnud koguduseliikmeid ja külalisi.
Aili Ilves,
Viru-Nigula koguduse liige
Õp Jaan Jaani Viru-Nigulas
1983 toimus I Viru-Nigula kodupaiga päev, millele õp Jaani oma määrava panuse andis.
1986 avati Viru-Nigula koduloomuuseum.
Osales hoogtööpäevakutel kiriku, pastoraadi, Maarja kabeli juures.
1988 taastati Viru-Nigula kiriku tornikiiver. Kirik oli ilma tornikiivrita alates 1941. aastast, kui II maailmasõja käigus Vene vägede poolt korraldatud pommitamise käigus pihta sai.