Luterlikud eestlased üle maailma kuuluvad samasse kirikusse

13. novembril kirjutatakse EELK ja E.E.L.K. nähtavat ühtsust kinnitav leping alla Tallinna piiskoplikus toomkirikus. 28. novembril toimub Toronto Peetri kirikus lepingut kinnitav jumalateenistus.
Eesti taasiseseisvumisest alates on õhus küsimus Välis- ja Kodu-Eesti luterliku kiriku ühinemisest, et luterlikud eestlased üle maailma saaks taas kord kuuluda ühte ja samasse kirikusse. On vaieldud, on kaheldud, on kardetud: kas annab kokku liimida seda, mida Nõukogude okupatsioon katki käristas. Tundub, et aeg selleks sammuks on lõpuks ometi küps.
Kui Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik 1917. aastal asutati, mõeldi sellest kui ühest, ühtsest ja vabast rahvakirikust, kes teenib usklikke nii kodumaal kui asundustes. Ajalugu ent keeras lehekülge. Seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga asus suur hulk kiriku liikmeid 1944. a vabasse läände, hoides paguluses alal eestlust ning kiriklikke traditsioone.
Peapiiskop Konrad Veem (1914–1996) on 1955. aastal ilmunud raamatus «Elu juhtnööre» öelnud: «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on väliselt õige raskes olukorras. Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses, teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud.»
Kirik jätkas oma teenimistööd nii okupeeritud Eestis kui ka vabas maailmas. Hoiti alles kiriklik järjepidevus, teeniti ühte rahvast ja Jumalat.
Punktidega ja punktideta kirik
Kõneleme punktidega Välis-Eesti ja punktideta Kodu-Eesti luterlikust kirikust.
Pärast Eesti taasiseseisvumist kadus kiriku poolitamise põhjus ning vahelduva eduga asuti arendama dialoogi, kas mitte ühendada seda, mis sisuliselt kunagi ei olegi olnud lahutatud. Luterlasest eestlane – olgu idas, läänes või (erineva riigikorra all) Kodu-Eestis – on määratlenud oma kiriklikku staatust sarnaselt.
Ühinemisega hakati taas tõsisemalt tegelema pärast dr Andres Tauli valimist E.E.L.K. peapiiskopiks 2007. aastal.
Andres Taul sõnastas oma eesmärgiks peapiiskopina kirikute ühinemise nii ruttu kui võimalik. «Sõna ühinemine pole siin tegelikult õige kasutadagi. Ei ole teada, et keegi oleks kunagi ametlikult väitnud, et Kodu- ja Välis-Eesti luterlikud kirikud on kaks eri kirikut,» sõnas Taul peapiiskopiks saades.
«Mõnes mõttes ma arvan, et parem aeg on mööda läinud,» mõtiskleb Tartu praost, EELK ja E.E.L.K. konsistooriumi assessor Joel Luhamets. Ta peab silmas 1990ndate algust, mil suure koostöö märgiks sündis uus kiriku laulu- ja palveraamat. «Toona tajusime ehk paremini, et meil on üksteisele rohkelt anda,» leiab ta.
Ühinemisläbirääkimiste takerdumise olulisemaks põhjuseks peab assessor Luhamets hirmu: «Pagulased põgenesid kodumaalt väga valusate haavadega. Siit tuleneb ka ettevaatlikkus, millega käsitletakse kõike, millest on kommunism üle käinud.»
Luhamets rõhutab pagulaste hindamatut rolli meie rahvuse ja kiriku alalhoidjana. Ta avaldab lootust, et peatselt jõustuv leping aitab siluda vanu haavu ning just läbi praktilise elu aitab mõista ka küsimusse jätkuva skeptitsismiga suhtujatel, et erimeelsuste asemel toob see meie õuele ühtsuse vaimu.
«Kui peljatud on, et läänes paiknevad kogudused ja praostkonnad kaotavad oma iseseisvuse ning peavad kõiges alluma Eestis asuva keskvalitsuse jurisdiktsioonile, siis tahan rõhutada, et keegi ei võta neilt vabadust ise otsustada. Moodustuval Välis-Eesti piiskopkonnal on oma konsistoorium, piiskop, assessorid, rahakott,» avab assessor Luhamets pisut homse argipäeva. Kirikuelu ühtlustamine toimub jätkuva protsessina, vajadusel täiendatakse kehtivaid õigusakte.
Eestlased maailma kuklapoolel
Üheks koostöö vormiks kirikute vahel on olnud vaimulike rotatsioon.
«Just ühinemislepingu allakirjutamise päeval saab täis kolm aastat, kui koos abikaasaga, kohvrid näpus, Tallinnast Sydney suunas teele asusime. Siinsed eestlased võtsid meid tookord imehästi vastu ning kogudus on teinud kõik selleks, et meie kohanemine võõral maal kulgeks võimalikult sujuvalt. Liialdamata võib öelda, et on tekkinud perekonna tunne,» vahendab Austraaliast muljeid Meelis Rosma, kes teenib Sidney Jaani ja Canberra kogudust.
Ta kinnitab, et sisuliselt on tema teenitavate koguduste põhjal võimalik juba kümmekond aastat kogeda kirikute ühtsust, sest just nii kaua on käinud Austraalias Eesti haritud ordineeritud vaimulikud: «Nõnda on meie kogudustele kahe kiriku lepinguline ühinemine olnud oodatud ja loomulik samm, kinnitamaks ja tunnistamaks koostööd, milleta me end praegu ette ei kujutaks.» 
Oma rõõmu peatselt allakirjutatava lepingu puhul ei hoia vaka all ka Saksamaa eestlaste vaimulikku elu juhtiv sakslasest praost Michael Schümers: «On hea sümboolne kingitus, et kirik, mis Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni ajal rebiti kaheks tükiks, saab nüüd jälle üks olla.»
Ta arvab kasuks tulevat sellegi, et nüüdsest saab Välis-Eesti kirik jõulisemalt kaasa rääkida tervet kirikut puudutavas, mis võiks omada suurt kasutegurit kiriku tuleviku ja perspektiivi seisukohalt. «Ma arvan, et koguduste tasandil argipäev eriti ei muutu, sest välismaa piiskopkond jätkab oma tegevust nii nagu enne,» arutleb ta.  
Meie Rootsis oleme ammu valmis
Rootsi eestlased on rõõmsad, et lõpuks ometi saab kõnelda ühest ja ühtsest Eesti luterlikust kirikust, mille peapiiskop resideerib vaba Eesti pealinnas Tallinnas.
«Lõppude lõpuks oleme sadamasse jõudnud,» kasutab E.E.L.K. Rootsi praost Ingo Tiit Jaagu jõulist metafoori, edastamaks koguduseliikmete meeleolu Välis- ja Kodu-Eesti kiriku nähtava ühtsuse lepingu allakirjutamise eel. «Seda oleme kaua oodanud. Nüüd oleme õnnelikud ja väga rahul,» kinnitab ta telefonitsi Eesti Kirikule antud intervjuus.
Praost Jaagu meenutab, et Rootsi eestlased on oma seisukohta väga selgelt väljendanud juba ammu. Isegi siis, kui E.E.L.K. kirikuvalitsuse poolt läbiviidud hääletus ei andnud rohelist tuld kirikute ühinemisele, sõnastasid Rootsi eestlased soovi ja valmisolekut kuuluda autonoomse praostkonnana Kodu-Eesti kiriku koosseisu.
«Meie jaoks on oluline teada, et meie ülemkarjane paikneb Eestis. Pärast Eesti taasiseseisvumist tundub see igati mõistlik ja loomulik,» nimetab ta tähtsamat argumenti.
Eesti luterlike kirikute lahusus tulenes Nõukogude okupatsiooniga alanud ajaloolisest sundolukorrast. Nüüd, mil Eesti on ligi paarkümmend aastat taas vaba, on aeg seda ka kirikliku ühtsusega kinnitada, leiab praost.
Ingo Tiit Jaagu räägib, et Rootsi praostkond koosneb seitsmest pihtkondadeks jagatud kogudusest, üks nendest lõpetab peatselt tegevuse.
 Jumalateenistused toimuvad ainult eesti keeles, aga teised kiriklikud talitused on reeglina eesti ja rootsi keeles. «Hiljuti olid ristsed Upplandis, kus ristitava ema oli eestlanna Kodu-Eestist ja isa rootslane. 17 pidulist olid Valgast,» kirjeldab ta tüüpilist situatsiooni.
Kuigi aastast 2000 ei ole Rootsis enam riigikirikut, seega ei kuulu kodanikud automaatselt kirikusse, on mitmed eestlased lisaks Eesti kirikule veel Rootsi kiriku liikmed, makstes maksu mõlemas.
Liina Raudvassar

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Kiriku nimena ametlikult kasutusel aastast 1978.
1917 – I Eesti kirikukongress Tartus võttis vastu resolutsiooni Eesti evang.-luteri usu kirikust.
1943 – 10. kirikukogu andis piiskopile loa teha otsuseid ja toimida kiriku kõrgeimate organite asemel, kui nende seaduspärane tegevus peaks olema takistatud.
1944 – piiskop Johan Kõpp ja 70 vaimulikku lahkusid Nõukogude Liidu teise okupatsiooni lähenedes Eestist.
1944 – septembris astus Eestis piiskopi asetäitjana tegevusse Anton Eilart.
1991 – Kodu- ja Välis-Eesti kiriku koostööna ilmus kiriku laulu- ja palveraamat.
1993 – kirikud väljendasid Stockholmi kohtumisel seisukohta, et me oleme olnud üks kirik, mis lahutati vägivaldselt okupatsiooni läbi.
2007 – Torontos kirjutasid peapiiskopid alla ühisdeklaratsioonile, millega väljendasid soovi taastada kiriku nähtav ühtsus.
2008 – otsust toetas EELK 27. kirikukogu.
2009 – peapiiskopid leppisid kokku ühinemislepingu tingimustes.
2010 – E.E.L.K. konsistoorium kinnitas kirikukogu hääletustulemuse.
2010 – Tallinnas kirjutatakse alla nähtavat ühtsust kinnitav leping.