Lühidalt

Leinapäeval mälestati

14. juunil meenutati üle Eesti juuniküüditamise 81. aastapäeva. 

Tartus koguneti keskpäeval kommunismiohvrite mälestusmärgi „Murtud rukkilill“ juurde. 

Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu (Ps 127:1), alustas pöördumist piiskop Joel Luhamets. Tema sõnul elame täna ebakindlas maailmas. „Peame tegema kõik selleks, et kurjust taltsutada ja õigust esile tuua, aga teame, et kõik ei olene meist,“ nentis piiskop ja lisas, et kui mõtleme Ukrainale oma leinapäeval, siis näeme, et aastakümneid tagasi meie rahva keskel tegutsenud kurjus elab edasi. Selle kurjusega võitlemiseks vajame kõige vägevamat abilist, vajame Jumala abi.  

Oluline on mitte unustada, oli linnapea Urmas Klaasi kõne läbiv mõte. Linnapea meenutas, et aasta tagasi oli koosviibijate hulgas ka vabadusvõitleja Enn Tarto, kelle mälestuseks avati nüüd nimeline mälestuspink. 

Tänasel riiklikul leinapäeval mälestame kõiki, kes on võitluses Eesti vabaduse eest surma saanud, kinnitas oma sõnavõtus Piret Tarto. Mõeldes täna Ukrainas toimuvale kinnitas ta, et surmavaenlane on sama ja tema teod on jäänud samaks. 

Ööl vastu 14. juunit 1941. aastal korraldasid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestis, Lätis ja Leedus esimese massiküüditamise, mille käigus arreteeriti ja viidi Venemaale tuhandeid inimesi. Eestist arreteeriti umbes 3000 meest, kellest enamik suri GULAGi koonduslaagrites. Nende pereliikmed, hinnanguliselt 7000 naist-last-vanurit, saadeti Siberi küladesse, kus samuti paljud hukkusid. Esmajärjekorras langesid terrori ohvriks endised juhtivad riigitegelased, aktiivsed ühiskonnategelased ja sõjaväelased. Operatsiooni eesmärk oli viia kodumaalt omariikluse kandjad.