Kukk on tornis tagasi

Tänavuste, 15.–22. augustini toimunud Kose kihelkonnapäevade tipphetkeks võib kahtlemata nimetada lehtkullaga kaetud kuuli, kuke ja risti tornitippu tagasi viimist.

„Olen positiivses mõttes šokeeritud,“ olid Kose õpetaja Kerstin Kase esimesed sõnad laupäevaõhtusel jumalateenistusel, kus kiriku tornikukk, kuul ja rist pühitseti. Need sõnad tulid hetke ajel ega olnud varem valmis mõeldud. Vaimulik tunnistas, et ei osanud loota nii rohkearvuliselt kirikulisi, ja tänas Kose rahvast, kes ajaloolist hetke oma silmaga vaatama tuli. Ta tänas ka paljude Eesti kirikute restaureerimist juhatanud kunstiajaloolast Juhan Kilumetsa ja tema juhitava restaureerimisfirma Rändmeister tublisid töötajaid, kes Kose kiriku juures tegevad on. Samuti Kose koguduse kauaaegset juhatuse esimeest Andres Õisi, kelleta õp Kase sõnul poleks õnnestunud restaureerimistöödega Kosel nii jõudsalt toimetada. 

Kullaga kaetud märgid

Kerstin Kask meenutas, et on püüdnud leida vastust kirikut külastanud koolilaste küsimusele, miks Kosel on kirikutornis nii rist kui kukk. Ja veel, et miks tornikuul on tavatult suur, võimalik, et lausa Eesti maakirikute suurim. „Ajaloolise tõe seisukohast lähtudes me päriselt seda ei tea, aga mulle meeldib mõelda, et see on omamoodi uhkuse märk, heas mõttes uhkuse märk – inimesed tahtsid oma kirikule ja oma Jumalale anda parima ja seetõttu sai torni nii kukk kui rist ja need on hästi valmistatud. Meie põlvkond on need nüüd esimest korda ajaloos üle kullanud. Olgu see tänuks Jumalale,“ rääkis õp Kask pühitsustalitusele eelnenud kõnes. 

Kirikulised said veel kuulda, et paar päeva varem torni viidud kuuli sisse paigutati ajakapsel järgmiste ürikutega: 18. augusti kuupäevaga ajaleht Postimees ja Eesti Kirik ning valla leht Kose Teataja, lisaks Kose koguduse 2020. aasta sõnaline aruanne ning annetanute nimekiri. „Meie kuke jaoks on tänase seisuga annetanud 122 eraisikut, aga küllap on rohkelt ka anonüümseid annetajaid. Lisaks on toetanud kirikutorni renoveerimist Kose vallavalitsus ja Eesti Vabariigi valitsus muinsuskaitseameti kaudu, AS Maru, ansamblid Kukerpillid ja Kortsutaltsutajad,“ sõnas Kask.

Kukk ei passi niisama

Kukest, selle päeva kangelasest, oli juttu juba enne õhtust pühitsusteenistust. Küllap kõigis Kose kodudes võeti kõneks küsimus, kas kukk viiakse laupäeval torni tagasi või mitte. Teades, et töömehed vajavad selleks soodsaid ilmastikutingimusi, jälgiti hoolega sünoptikute prognoose ning vaadati murelikult taevasse. Ühtäkki tunti, et justnimelt seesama tornikukk on justkui kodukoha sümbol number üks – midagi, mis aitab meelde tuletada aegadeülest; mis oli ja peab edasi olema. 

Kihelkonnapäevade raames toimunud ajalookonverentsil sõna võtnud Juhan Kilumets kinnitas, et „kukk ei passi tornis niisama“. Rääkides neljast detailist – kukest, ristist, kuulist ja vardast –, rõhutas ta, et igal esemel on oma lugu. Andes ülevaate detailide restaureerimise käigust, nimetas ta, et lõppviimistluseks valiti lehtkuldamine. Kullatatav pindala on tavatult suur, kokku 4,1 ruutmeetrit. Tehniliselt kaeti pinnad õhkõrnade kullalehtedega kahe kihina. Kokku kulus 8 x 8 või 9 x 9 cm läbimõõduga lehti 1400 ja ühe lehe maksumus on 1,3 eurot. Kasutati kõige puhtama prooviga kulda, mis sobib eksterjööris kasutamiseks, olles ilmastiku- ja ajahambakindel. „Suurimaks ohuks on kukele linnud oma küünistega,“ tunnistas Kilumets.  

Üksikdetailide vanust on raske määrata. Kui on teada, et 1873. aastal ehitati uus tornikiiver, senisest kõrgem, ja torni viidi kuul, siis kuke puhul on teada, et seda tollal remonditi. „Seletuseks on, et sama kukk teenis ka eelnevat tornikiivrit, mis oli madalama kiviosaga,“ rääkis Kilumets. Peatudes põgusalt ka Eesti kirikute kukkede tüpoloogial, rõhutas Kilumets Kose kuke head disaini: „Mahuliste kukkede seas paistab Kose oma silma saleda joone ja näokusega. Türi kirikul on sarnane. Pole välistatud sama autor.“ 

Eesti ristiusustamisest ja Kose kirikust

Kirikumäele küünalde süütamisega lõppenud pikk päev sai alguse ajalookonverentsiga, millest osa võtnud said palju targemaks nii Eesti ristiusustamise etappidest ning selle epohhiloova ajaloosündmuse retseptsioonist kui Kose Püha Nikolause kiriku vanemast ajaloost ning ajalooliste detailide restaureerimisest ja renoveerimisest. Dr Priit Rohtmets rääkis, miks ja kuidas on ristiusustamine oluline meie rahvusliku enesemõistmise jaoks. Dr Villu Kadakas rääkis kiriku vanemast ehitusloost, nimetades, et Kose esindab haruldasemat tüüpi, kus kõigepealt ehitati pikihoone, mitte kooriruum.

Mööblirestauraator Brenda Edovald rääkis loo Kose kiriku üle saja aasta vanustest põlvituspingi patjadest, mis osutusid algselt arvatust vanemateks, ning selgitas, kuidas ta valmistas koguduse tellimusel kirikusse uued padjad, lähtudes kaasaegsetest lahendustest.

Liina Raudvassar

Kose kiriku tornis 

on kuul, kukk ja rist, mille vanus pole täpselt teada.

Kuuli läbimõõt on 92,4 cm, ümbermõõt 2,9 m.

Kuulis on 104 püssikuuliauku.

Restaureerimise käigus kuul, rist ja kukk kullati, 

4,1 ruutmeetri suurune ala kaeti 1400 kullalehega.