Kui süda ja meel kui küünal kustuvad

Hingedepäeval mõeldi lahkunutele nii kodudes kui ka kirikutes. Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumis oli esimene surnuaiapüha.

Aasta tagasi pühitseti Pauluse kiriku keldris Eesti esimene kolumbaarium ja krüpt, kus on korraldatud konverentse ja kontserte ning enesestmõistetavalt jumalateenistusi ja palvusi. Laupäeva õhtul kogunes aga hingedepäeva palvusele paarkümmend inimest, kel siinse puhkepaigaga tihedam seos.
Kolumbaariumi 250 urnikambrist kahekümne viies puhkab praegu lahkunu põrm. Koguduse abiõpetaja Kristjan Luhametsa sõnul oli sisuliselt tegu esimese taolise surnuaiapühaga. Aasta jooksul on hoiul olnud ka rohkem urne, kui külmunud maa tõttu oli mugavam neid kolumbaariumis hoida.
Kogunenuile jagasid lohutust jumalasõna kaudu abiõpetaja ja õpetaja Joel Luhamets. Hingedepäeva olemust mõtestades palusid õpetajad Issanda rahu kõikidele hingedele, kes läbi surma pimeduse on jõudnud armastava Isa juurde. Ja siinpool olijad laulsid: «Nii igatsen ma minna siit ilmast rõõmuga Su juurde, Issand, sinna, kus olen pärija.»
Alanud hingedeajal on eriti paslik mõelda kaduviku üle ja sellele, et meiegi oleme põrm ja tuhk, nagu meenutas Joel Luhamets. Aga olles Jumala omad, saame osa Jumala armust ja tema määrab meie tee ja meie tunni.
Hingedepäeva õhtu Pauluse kiriku keldriruumis oli veevulina ja muusika saatel ning küünalde põledes intiimne ja hingekeeli puudutav. Lahkudes valdas meeli lubadus «Jah, Issand, sinu tahtmine sündigu» ja soov tulla aasta pärast tagasi, kui taas surnuaiapüha peetakse.
Rita Puidet