Kui kogu elu on advendiaeg

Kristliku mõtleja Fanny de Siversi (26. oktoober 1920 – 22. juuni 2011) kirjaliku pärandi alalhoidmiseks ja kokku koondamiseks on dr Arne Hiobi toimetamisel ilmumas viies mahukas köide. 

Eelmisel aastal oleks Pärnust pärit pariislanna Fanny de Sivers saanud saja-aastaseks. Kuivõrd kõnetavad tänapäeva inimest teemad, mida Sivers üles tõstab ja millele oma selgituse annab? Kas leiad tema mõttekäikudest enda omadele pidet? 

Arne Hiob: Fanny de Siversi näol on tegemist kristliku kirjutajaga, keda väikeses Eestis ei ole ülearu palju. Tasub teistegi teoseid koguda ja välja anda. Meenub näiteks Jüri Raudsepp. Kogutud teoste väljaandmise puhul võib ikka küsida, kuivõrd uued põlvkonnad huvi tunnevad. Veel tähtsam aga on jäädvustada kirjaniku, keda vahel alles tagantjärele avastatakse, pärandit. 

Mind lausa üllatas, kui Guido Kangur sel suvel ühes intervjuus tunnistas, et pandeemia ajal luges ta huviga Siversit. Ta tuleb ka esitlusele Fanny tekste lugema. Ka keegi tuttav arst avastas hiljuti tema teosed. Seepärast arvan, et Fanny võib avastuseks olla veel paljudele. 

Aukartustäratavalt mitmekülgse autorina ei näi Siversile ükski teema võõras olevat, kõik näib teda huvitavat. Uuriks siiski, et millised teemad näisid teda enim paeluvat.

Teda paelusid väga jõulude, Jeesuse ja Maarjaga seotud teemad, Torino surilina, imed ja ilmumised, surmajärgse elu küsimused, värvikad isiksused, loomad jt. Ühiskondlikke teemasid puudutas ta artiklites ajalehtedele, kes neid hea meelega ootasid. Neid lugedes tekib mitmeti huvitav pilt möödunud aastakümnete kohta. 

Fanny de Siversi elukäik tundub kui romaani või mängufilmi süžee. Räägime temast kui keeleteadlasest, etnoloogist ja filosoofist, aga on huvitav kuulda, et tema eluunistuseks oli saada baleriiniks ning ta astus selle karjääri tegemiseks päris tulemuslikke samme. Kuidas Fanny leidis isiklikuma tee usu juurde?

Sõjaga puutus ta mõneti kokku Saksamaal, kust siirdus Prantsusmaale. Elu üle järele mõeldes leidis ta seal tee katoliiklusse, kus tajus vastatud olevat kõik need küsimused, millele ta vastuseid ei leidnud Eestis. Ta oli luterlikus kirikus käinud leeris ja saanud koolis usuõpetust, kuid taipamine tuli hiljem. 

Oled märkinud, et sa isiklikult Siversit ei tundnud. Olles nüüd tema pärandiga põhjalikult tutvunud, kirjatöid süstematiseerinud ning koguteoste jaoks toimetanud, kas oled Fannyga, küll postuumselt, tuttavaks või sõbraks saanud? 

Olen teda kogu aeg tundnud lähedasena tema tekste lugedes. See maailm, mis nende kaudu avaneb, on soe ja kodune. Mulle meeldib, et ta ei pelga mõistust usuküsimuste puhul kasutada. Samuti et tal on mõistust oma mõistust mitte nii kõrgeks pidada, et selle abil kõike „kriitiliselt“ (loe: ebakriitiliselt) paika panna. 

Kuivõrd võiks kergitada saladusloori veel avalikkuseni jõudmata Fanny de Siversi kogutud teoste uue köite sisult? 19. novembril Tallinna Jaani kirikus toimuva esitluse kutselt saame küll viite, et kesksed teemad on Fanny ja Vello Salo armastuslugu. 

Jah, see lugu sai mulle teatavaks üllatuslikult. See on seotud valdavalt 1961. aastaga. Nii kaugest ajast ei ole Fanny ise kelleltki saadud kirju säilitanud, kuid Vellol olid alles Fanny kirjad. Sain tutvuda mõlemate arhiivimaterjalidega. Ja nii selguski nendevaheline ilus suhe, mis ei viinud abiellumiseni (Vello oli ka juba katoliku preester). Koostasin neid kirju tsiteerides terve loo, mis trükitakse ära kogutud teoste uues köites. Varustasin kirjutatu joonealuste märkustega, mis tulevad ka tingimata läbi lugeda. 

Natuke kõhedust tekitas küsimus, kas sellisest asjast kõlbab kirjutada. Kuid seal ei olnud midagi sobimatut ja kogu lugu teeb mu meelest neile au – nemadki on inimesed nagu meie kõik. Ka tuttavad (luterlased ja katoliiklased), kellele nende lugu lugeda andsin, leidsid, et see ilus suhe ei saa neid kuidagi häbistada. See kõik teeb mu meelest nende isikud meile kõnekamaks tänapäeval ja tulevikuski. Nad on ju Eestis kristluse lipu kõrgel hoidmise klassikud! 

Kellele soovitad järjekordset koguteost, mis koondab enam kui 600 leheküljel paljudele tähendusliku autori tekste? 

Kõigile neile, kes Fannyt armastavad. Teoses on terve rida tundmatuid usulisi ja teoloogilisi tekste, samuti lugusid seoses Fanny elupaigaks olnud Montmorency „lossiga“, poliitikasse, kultuuri, keeleteadusse jne ulatuvaid artikleid. Mitmed artiklid käsitlevad elu Pariisi Eesti Seltsis, mis täitis nõukaajal mitteametlikult omamoodi Eesti saatkonna rolli. 

Olles taas astumas uude kirikuaastasse on hea meenutada, et Siversi kirjalikku pärandit koondava raamatusarja esikteos kannab pealkirja „Kogu mu elu on advendiaeg“. Mis andis sulle toimetajana mõtte selline pealkiri valida? 

Selle pealkirja all intervjuu Fanny de Siversiga tegi Piret Tali taasärkamise ajal 1993. aastal, mil Fanny astus Pariisist tulles säravalt üles kodumaa avaratel lavadel. See on väga hea lugu, mille paigutasin kogutud teoste esimese osa algusesse. Küsitlus toimus ülevas meeleolus Tartu ülikooli peahoones: „Väljas laternate hämaruses sajab laia jõululund“, seisab selle alguses. 

Fanny elu oligi tervikuna advendiaeg, vaadates alati kaugemale, jumalariigi tulemise poole, mis on inimesele rõõmusõnumiks. Samas meeleolus ka lõpetati: „Akna taga sajab ikka lund. See on nagu lunastus.“ 

Fanny de Siversi tekstid toovad advendiaja praegugi paljude inimeste hinge, kes võtavad vaevaks neisse süveneda. 

Liina Raudvassar