Kogukondlikus iseolemises
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudis / Number: 26. august 2020 Nr 31 /
16.–23. augustini, tänavu juba 12. korda toimunud Kose kihelkonnapäevad pakkusid pühapäevast pühapäevani sündmusi igale eale ja maitsele.
Läbi kihelkonnapäevade kogukonda liita on tuntud võte, ilmneb Eesti kultuurikalendrit sirvides. Et ajalooline kihelkond asub ümber kiriku, on seegi levinud, et programmis on keskne koht pühakojal.
Ometi pole reegliks, et kihelkonnapäeva korraldustoimkond koosneks koguduseliikmetest ja koguduse vedada jääks sisu loomine. Aga just nii on Kose kihelkonnapäevadega, mis piirkonna kultuurielu elavdajana on oodatud sündmus ning aastatega vääramatuks suvetraditsiooniks saanud. Päevade korraldaja on kogudus.
Saame peetud
Kose õpetaja Kerstin Kask nimetab rahuloluga hääles, et kihelkonnapäevad on Kose valla kultuurikavas kui kogukondliku identiteedi võtmesündmusi. „Meil on aga alati koostööpartnereid, kes aitavad mõtteid genereerida ja ideid teoks teha,“ toonitab ta, nimetades teiste hulgas näitena Kose Avatud Noortekeskust ja Kose-Uuemõisa külaseltsi. Vaimuliku sõnul lähtus umbes 15 inimesest koosnev toimkond kava kokkupanemisel ülesandest pakkuda nädala jooksul igale maitsele meelepärast.
„Ühelt poolt on oluline, et endal oleks tore olla, aga teisalt oli soov näidata laiemalt, mida tehakse koguduses ja mis on kirik,“ vastab Kask küsimusele, millest lähtutakse päevade sisu loomisel. Ta märgib, et enamik osasaajatest ei ole iga pühapäeva kirikulised, seega on kihelkonnapäevadel mõnegi inimese jaoks ka kiriku lävepakku madaldav mõju.
Kuigi veebruaris korraldamisega alustades ei olnud koroonaepideemia veel märksõnaks, lähtuti hiljem koosolekutega Zoomi kolides põhimõttest, et „ära jätta saab alati, aga äkki ikka saame päevad peetud“.
Keskmes tornikukk
„Mul on rahu südames, hea tunne lõppevast nädalast,“ tunnistab Kose koguduse juhatuse esimees Andres Õis pühapäeva õhtul pärast kirikukontserti Laikrete pereansamblilt. Olles 11 korda korraldustoimkonda kuulunud, toonitab ta, et kihelkonnapäevad ei ole kultuurifestival ega tohi ka selleks kujuneda: „Oluline on kristlik mõõde, vaimsete seoste loomine ning hoidmine. Iga teema, mis me kavva võtame, peab sobituma sellesse. Minu meelest on meil see õnnestunud.“
Aastate eest nulleelarvega alustanud, püütakse ka täna kokkuhoidlikult hakkama saada. „Eelarve oli tänavu umbes 3000 eurot, millest 2000 eraldas Kose vald ja ühe tuhandega saime oma jõududega hakkama,“ selgitab Andres Õis.
Sündmuste nimekirjast oma lemmikut nimetada ei ole tema sõnul kerge, aga keskseks tegelaseks kujunes üsna jõuliselt tornikukk. Koostööst kunstikooliga on kuketeemaline näitus huvilistele jätkuvalt kaeda nii Kose kiriku tornis kui ka pastoraadis.
Remondi ajaks tornist alla toodud ajaloolise tornikukega kohtumist pakuti kihelkonnapäevade raames korraldatud kirikutuuridel.
„Kukk kui ärataja, valvsusele manitseja, kristlik sümbol pakub ammendamatut inspiratsiooni,“ märgib Õis, lisades, et kogudusel on plaan kukk koos munaga enne tornitippu tagasi viimist üle kullata. Ikka selleks, et „inimesed enda nina eest kaugemale näeks, et nad tõstaks silmad taevasse ja et kirik oleks juba kaugele hästi paista“.
Liina Raudvassar
