Kirik teelahkmel: kas väikesel kogudusel on tulevikku

Läinud nädalal Haapsalus peetud XXVI Kirikukogu kevadistungil Eesti luterliku kiriku majandusseisu analüüsinud majandusassessor Jaan Tammsalu püstitas küsimuse, kas jätkata 165 kogudusega või lõpetada väikeste koguduste tegevus.
Kirikukogu kuulas nii peapiiskop Jaan Kiiviti aruannet EELK 2002. aasta tegevuse kohta (aruanne on loetav http://www.eelk.ee/intranet/aruanne2002.html#ptk8 – toim.) kui ka revisjonikomisjoni aruannet ja hinnangut eelmise tegevusaasta kohta. Vahearuande esitas ka põhikirjakomisjon.
Raske toime tulla
Koguduste ja praostkondade toimetulekule keskendunud Tammsalu sedastas, et 165 kogudusest elab 68 alla toimetulekupiiri, mis tema hinnangul peaks olema 100 000 krooni (vaata 7. lk koguduste reastust tulu suuruse järgi 2002. aastal – toim).
See lubaks maksta vaimulikule miinimumpalka (3200 kr kuus, 60 000 kr aastas koos maksudega), üleval pidada poole kohaga organisti, tasuda elektri, küünalde jm hädapärase eest. Mõni kogudus aga peab toime tulema rahaga, mida teenib riigi keskmist palka saav töötaja.
Praostkonniti on kõige kriitilisemas seisus Viru, Pärnu, Tartu, Saarte ja Järva praostkond, kus 45–60% kogudusi peab toime tulema vähemaga kui 100 000 krooni. «Kui tahate näha Jumala imet, vaadake neid 68 kogudust, kes peaksid olema kustunud, aga ometi ei ole,» tunnustas Tammsalu väikeste koguduste tööd.
Majandusassessori meelest on köetava kiriku ja pastoraadi ning kolme palgalise töötegijaga koguduse normaalseks toimetulekuks vaja 400 000 krooni. Mullu oli selliseid vaid 37, neist 14 maakogudused. Üle miljoni krooni oli kasutada 11 kogudusel, neist kaks maal.
Väljapääs: riigi tugi ja üksteise aitamine
Tammsalu küsis Kirikukogult: kas tahame, et kõik kogudused säilivad või ehitame kirikud sinna, kus on inimesi? Või tahame mõlemat? «Kas tajume ühises vereringes venna häda või sulgeme kõrvad ja teeme oma kirikutes ilusaid palveid edasi?» küsis Tammsalu. Ta nägi kaht teed, kuidas säilitada väikesi maakogudusi: riigi tugi ja raha ümberjagamine praostkonnas. Ka rikkad linnakogudused võiksid olla mõne maakoguduse sponsor või ristivanem.
«Tallinna Kaarli või Jaani kogudus saaks 1–2 pühapäeva korjandusega kokku raha, mis on väikesel maakogudusel terve aasta kasutada,» nimetas Tammsalu. «Oleme nii suured vahed sisse teinud, sest ühed kirikud on rahva keskel, teised külade äärtes, kuhu inimesed ei jõua.» Ta tõi näiteks Tallinna kogudused, kus leerikursus kestab vaid 20 tundi, sest leerilapsi on palju ja üha uued grupid tulevad peale.
«Vajame kirikuid sinna, kus on rahvas. Nimetame ennast rahvakirikuks, aga sinna, kuhu rahvas on elama läinud, me järele ei lähe,» ütles Tammsalu.
Lootust sisendab pühakodade riiklik programm – 500 miljonit krooni kümneks aastaks. «Kui kogudused saavad oma väikese põhiraha kulutada sisulisele tööle ja katuse parandamine jääb riigi kanda, jäävad kogudused materiaalses mõttes ellu,» ütles Tammsalu. «Kui riik ütleb, et tal on teised prioriteedid, tuleb hakata kirikuid omavalitsustele tagasi andma.»
Kui paljudes kohtades ei suudeta vaimulikule isegi bensiiniraha maksta, palgast rääkimata, ei saa kirik oma tööd teha. «Kui mitu osapoolt annavad oma osa, saab luteri kirik edasi elada ja inimene võib minna oma kodukirikusse jõuluteenistusele, mitte Tallinna, mille eest meid Jumal armulikult hoidku,» ütles Tammsalu.
Muret on alati olnud
Mustvee koguduse õpetaja, Tartu Teoloogia Akadeemia rektor Eenok Haamer leidis, et majanduslike näitajate põhjal on riskantne piiri tõmmata, milline kogudus saab eluõiguse, milline mitte. Ka väike kogudus tähendab inimesi, kes jäävad ilma jumalasõnast ja sakramendist. Alati jääb lootus, et kogudus kosub nii liikmete kui ka raha poolest.
Lääne praost Tiit Salumäe soovitas vaadata ajas kaugemale tagasi ja mitte piirduda hinnangut andes ühe inimpõlve mäluga. «Majandusmured on olnud kogu aeg, see on üks osa usu olemusest,» ütles Salumäe, tuginedes nii esimese Eesti Vabariigi kui ka Rootsi-aegsetele visitatsiooniaruannetele. Salumäe kritiseeris liigset tõmblemist, liigasuuri plaane ja sõltuvust välisabist.
Ka Tartu praosti kt Peeter Paenurm leidis, et hinnanguid antakse liiga kitsa ringi näitajate alusel. Arvestada tuleks koguduse tegevust, jumalateenistusel ja armulaual osalejate hulka jm.
Muuta mõtteviisi
Muuta tuleb mõtteviisi, et kirik elab annetustest, ütles Tallinna Nõmme Rahu koguduse õpetaja, UI pastoraalseminari juhataja Ove Sander. Leida ise teid, kuidas majandusolu parandada. Kirikud-kloostrid on ikka tegelenud majutuse ja toitlustusega, tõi ta näite. «Julgustan teid leidma lisateenimise võimalusi,» ütles Sander. «Need ei ole olematud.»
Sander pidas veel võimalikuks, et koguduse vaimulik teenib lisaraha mujalt. Näiteks kaks kolmandikku inglise preestreist saavad peasissetuleku väljastpoolt kirikut. «See on parem lahendus kui hoolduskoguduse süsteem,» ütles Sander.
EELK majandusnõukogu liige Raivo Linnas tõdes, et endistviisi edasi ei saa. Suurem osa hingekarjase energiast kulub majandusmuredele ja vaid väike osa missiooni täitmisele. Kogudused vaatavad majandusnõukogu poole ja kui neilt raha ei tule, küsitakse: milleks te üldse olete. Majandusnõukogu aga ei saa välja mõelda kiriku eesmärke ja eelistusi.
Et tulubaas väheneb ja kulu aina kasvab, tuleb mõnes asjas otsad karmilt kokku tõmmata, arutles Linnas. «Kirikukogul on vaja otsustada. Kui me seda ei tee, ei jõua me enam kuigi kaugele,» tõdes Linnas.
Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus küsis Kirikukogult: kiriku arengukavast ja strateegiast on mitu aastat räägitud, aga kes peaks selle nõudliku dokumendiga välja tulema ja seda tööd koordineerima. Peapiiskop Jaan Kiivit ütles, et see on kirikuvalitsuse ja piiskoppide ülesanne ning vastutus.
Uus põhikiri tulekul
Kirikukogule EELK põhikirja väljatöötamise hetkeseisu tutvustanud Saarte praost Veiko Vihuri ütles, et uus põhikiri tuleb lühem ja annab vabamad käed elu korraldada, ilma et peaks muutma põhikirja.
Kirik reguleerib põhikirja kaudu oma suhteid riigi ja kolmandate isikutega (notarid, lepingupartnerid jt). Sellest johtuvalt määratleb põhikiri juhtimise ja järelevalveorganite struktuuri, juhatuse ametissesaamise korra, esindusõiguse, vaimulike staatuse jms. Koguduste muu elu tugineb suurel määral kirikusisestele seadustele. Raivo Linnas küsis põhikirjakomisjonilt, miks uus põhikiri kopeerib riigi valitsemisstruktuure? Miks mitte teisiti teha? Veiko Vihuri vastas, et kiriku ülesehitus on komisjonis arutlusel olnud, aga neljaliikmeline komisjon ei saa võtta endale vastutust lammutada olemasolev ja teha uus struktuur.
Peeter Kaldur võrdles kiriku struktuuri riigi omaga ja juhtis tähelepanu, et peapiiskop on liiga koormatud. Ta on ühtaegu parlamendispiiker, president, peaminister, ülemkohtunik ja mõneti siseminister. Selline tööjaotus lõhub võimude lahususe printsiipi, mida põhikiri taotleb koguduse tasandil, kui juhatuse liikmed ei saa olla nõukogu liikmed.
Vihuri vastas: ta ei kujuta ette, et peapiiskopil on vaid esindusroll. Kiriku ajaloolisest traditsioonist lähtuvalt on peapiiskop kiriku kõrgeim karjane. Ka on koguduses võimude lahusust lihtsam ellu viia kui üldkiriku tasandil.
Põhikirjakomisjon ootab eelnõu kohta küsimusi. Komisjon peab põhikirja ja selle rakendusseaduse eelnõu esitama konsistooriumile tänavu 15. septembriks.
Lehte Ilves
Lääne Elu