Kirik – rahvale oluline paik

Geograafiline asend soode ja metsade vahel annab kohale iseäraliku mõõtme ja rütmi, ajataju kaob – olen seda varem tundnud rohkem kui 10 aasta eest Vahastus toimunud Järva praostkonna sinodil, kus samuti päev oli kaugel õhtus, kui sinod lõppes, kuid kõigi meel oli rahulolev.
Vahastule on sellised päevad olulised, seda enam kui ümberringi toimub ääremaade tühjenemine, infrastruktuuride kokkutõmbamine (Vahastust kadus mõne aasta eest algkool, nüüd räägitakse postkontori ja metskonna sulgemisest – ja ega siis eriti midagi jäägi); alles on õnneks veel kauplus ja rahvamaja ning kõige kiuste Vahastust pärit või sealsete juurtega kohalik aktiiv, kes tahab ellu jääda.
Mälestuskivi mõisnikule
Aastapäevateenistusele oli kirikusse kogunenud 60–70 inimest, rahvamajja konverentsile 40. Kõik õnnestus, Jumalale tänu, suurepäraselt. Kiideti lauale pandut ning seda, mis vaimu haris.
Kirikus toimunud kontsert-palvusel avati omaaegsele mõisnikule Ferdinand von zur Mühlenile mälestuskivi tekstiga Esimesest Ajaraamatust 29:3: «…kuna mu Jumala koda on mulle armas, siis ma annan oma isiklikust kulla ja hõbeda varast oma Jumala koja heaks, lisaks kõigele sellele, mis ma pühakoja tarvis olen hankinud …»
Lauluga teenisid kaasa Jüri Vaino ja Tõnis Tulp. Kogudusele loeti ette peapiiskopi sünnipäevaläkitus.
Minikonverents, nagu seda nimetasime algselt, polnudki nii väga mini. Konverentsi avas ajaloodoktor Sirje Kivimäe Akadeemilisest Baltisaksa Kultuuriseltsist ettekandega «Eestimaa mõisnike olulisematest tegemistest seoses põllumajanduse ja karjakasvatuse arenguga». Lõpetuseks viitas ta sellele, et Vahastu mõisnik von zur Mühlen oli pikka aega aadli krediitkassa hoidja, nn Kassa-Mühlen.
Ants Hein, Tallinna ülikooli ajaloo instituudi vanemteadur, rääkis Vahastu varasematest mõisnikest. Kõrva jäi mõte, et Vahastu mõis käis alates asutamisest Rootsi ajal alatasa käest kätte. Kurikuulsaks tegi Vahastu nime parun Gumprecht, kes ehitas mõisa vabrikuhooned ja sulatusahjud, et terast hakata tootma, kuid selle varjus trükkis hoopis valeraha. Külalised Harju-Jaanist said Vahastu rahvale hoopis lähedasemaks, kui kuuldi, et Vahastu kirikuküla vana nimi on Raasiku (esmamainimine aastal 1564).
Ettekanded kiriku saamisloost
Piirsalu koguduse juhatuse esimees ja kodukandi ajaloohuviline Maie Hinno tutvustas Vahastut ja Piirsalu ühendavat mõisnikeperekonda von zur Mühleneid ning tõdes, et küllap on see ainulaadne, et kaks venda eri paigus kiriku lasevad ehitada – Arthur von zur Mühlen Piirsalus ja Ferdinand von zur Mühlen Vahastus. Tänu Mühlenitele on Vahastu ja Piirsalu koguduse vahel kujunemas sõprussuhted, kohal oli ka Piirsalu hooldajaõpetaja Ants Leedjärv abikaasa ja väikebussitäie Piirsalu koguduse liiikmetega.
Rait Talvoja Mahtra muuseumist selgitas Ferdinand von zur Mühleni sugupuud ja soojendas ette ka järgmist teemat Vahastu kiriku ehitamisest, viidates omaaegse köstri Karl Kirschbaumi päevikule. Päeva lõpetas Vahastu koguduse juhatuse esimees Andres Murumägi, kes elab Vahastu mõisakompleksi aladel. Juttu toetas aastaid kogudust teeninud diakoni Tõnu Veimeri diplomitöö «Vahastu kogudus 1858–1991», mille üks koopia kingiti kohalikule raamatukogule.
Kõlama jäid mõtted sellest, et kiriku ehitamise põhirahastaja oli mõisnik Mühlen, kes varem oli oma kuludega koolitanud Kuuda seminaris köstriks Karl Kirschbaumi. Väga aktiivne oli ka kohalik Vahastu vald ning taluperemehed vallast ja ümbruskonnast, annetades ja tuues kohale ehitusmaterjali. Kirik oli tollal ja on ka praegu Vahastu rahvale väga oluline.

Tauno Kibur,
Vahastu koguduse hooldaja­õpetaja