Kirik on teemaks ühiskonnas
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudis / Number: 12. oktoober 2011 Nr 40 /
Viimastel nädalatel on kiriku ja religiooni teema tavalisest jõulisemana meedia fookuses. Rahvusringhäälingu vestlusringid, «Kirikuelu» saade, «Terevisioon», ETV «Nädala ringvaade» ja «Jüri Üdi klubi», loendamatud ajaleheartiklid ja repliigid, kõnelemata kirglikest väljaütlemistest sotsiaalmeedia foorumites.
Kindlasti on inspiratsiooni pakkunud avalikkusesse toetajaallkirju korjama suunatud manifestid. Dokumendid utsitavad inimesi end läbi katsuma, kuidagi positsioneerima. «Humanistliku kristluse manifesti» koostajate üleskutse ärgitada diskuteerima kiriku rollist ühiskonnas näib olevat leidnud järgijaid. Võib ironiseerida kommentaaride retoorika üle, võib seada kahtluse alla probleemiteravikud. Et tekst hakkas oma elu elama ja ajab aiva uusi siirdeid, pole üllatav. Diskursusanalüüs aitaks luua adekvaatse pildi saadud arengutest. Ka usuteaduskonna aastapäevakonverentsil puudutati manifesti-teemat. Lea Altnurme väljendas head meelt, et kuigi üle kivide-kändude, on diskussioon käivitunud, millest võiks selle jätkumise korral leida ideid, kuidas kristlik sõnum tulemuslikult sihtrühmani viia.
Ringo Ringvee märkis, et kui siiani on kirikud ja usulised organisatsioonid suutnud kaitsta oma eripära ning iseseisvust korraldada oma siseasju, siis lähiajal on muutunud probleemiks võrdse kohtlemise printsiibi rakendamine usulistes institutsioonides.
Selle teooria valguses mõjub kõnekalt soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku, kelle ülesandeks on kaitsta kodanikke diskrimineerimise eest, peapiiskopile adresseeritud arupärimine. Kirikuvalitsuse vastuses toonitatakse EELK kui usulise ühenduse õigust autonoomiale. Võrdse kohtlemise seadus näeb usulistele ühendustele tõesti ette teatud erandeid, kuid need ei laiene võimalikule diskrimineerimisele seksuaalse sättumuse alusel.
Kui tegemist ei ole ka päris epohhiloova sündmusega, siis kumab siit vähemalt uue paradigma alge. Kas kirik usulise ühendusena on minetamas eneseregulatsioonile tuginevat autonoomiat ning peab aktsepteerima riiklikult tasandilt lähtuvat sekkumist?
Liina Raudvassar