Kallis vägivald
/ Autor: Lea Saar / Rubriik: Uudis / Number: 21. aprill 2021 Nr 17 /
Mõni aeg tagasi sildistati mind ühe sotsiaalmeedia grupi koroonapiirangute teemal tuliseks kiskunud arutelus väljendiga „teiesugused armastajad“. Ütleja poolt irooniaga öeldud sõnad üllatasid. Kas tõesti peaksime ligimesearmastust häbenema ja võtma seda kui sõimusõna?
Viimase aja ühiskondlikud protsessid mõjutavad inimeste mõtteid ja käitumist palju. Päevapoliitika tungib meie ellu ja teeb ärevaks, sest näeme sageli, kuidas seniseid turvalisi tõekspidamisi ähvardab uppi lendamine. Tõekspidamiste eest võideldes ununeb vennaarm, sest võitluses on alati ühe allutamist teise poolt ja inimene, kes hülgab siin armastuse, libiseb vägivalla teele. Kurjast mõttest saab kuri sõna, kurjast sõnast võib saada kuri tegu.
Situatsiooniline ja süsteemne vägivald
2020. aastal registreeris politsei meie kodudes toimunud pea 4000 vägivallajuhtumit, millest enamik oli väärkohtlemine paarisuhtes. 88% juhtudest olid vägivalla toimepanijateks mehed ja 81% ohvritest olid naised. Kõigist peresisestest vägivallategudest 27% puudutas lapsi, kes olid kas otsesed kannatajad või vanematevahelise vägivallaakti tunnistajad. Kahetsusväärne on, et sageli ei tunne ka ohvrid vägivalda. Nad kannatavad ja loodavad, et elu muutub, aga see ei muutu. Möödunud aastal katkes 16 inimese elu oma lähedase kurjuse tõttu.
Vägivalda on liigitatud laias laastus kaheks: situatsiooniline ja süsteemne. Nimetused reedavad, et ühe puhul võib vägivallaakti käivitada mingi olmeline olukord, kus üks osapool ei suuda oma emotsioone talitseda.
Süsteemset vägivalda kasutatakse teadlikult teise inimese üle võimutsemiseks ja see on ka pea kõigi nende väga karmide avalikuks tulnud lugude taga, kus ohvri kannatused on olnud rängad ja kestnud pikka aega. Spetsialistid ütlevad, et süsteemne vägivald on raskesti „ravitav“, kuna on mingi isiksusehäire väljendus (näiteks nartsissism). Inimesel puudub empaatia ja võime mõista teise inimese vajadusi või hingeseisundit.
Vägivald väljendub füüsilise, vaimse, majandusliku või seksuaalse aktina. Statistika näitab naistevastase vägivalla suurt osakaalu, kuid kannatajateks on ka paljud mehed. Kõige haavatavamad on siiski eakad ja lapsed. Eakaid peksavad nende täiskasvanud lapsed ning jätavad varatuna hooletusse. Lapsi sandistavad aga need, kelle kohus oleks neid kaitsta ja armastada.
Juured lapsepõlves
Vägivald ei puuduta ainult ilmalikku maailma. Hingehoidjana on kurb kuulata, et ligimese vaenamist õigustatakse teise patususele viitamisega ja enese halbadele tegudele leitakse vabandus pühakirjast. Need kogemused annavad märku, et vajame nii kirikutöötajatena kui ka lihtsate kristlastena rohkem teadmisi, kuidas saame pidurdada vägivallakultuuri ja luua võimalusi elada üksmeele kogukonnas.
Juhtusin lugema Luterliku Maailmaliidu liikmeskirikute koostatud dokumenti „Kirikud ütlevad „EI“ naistevastasele vägivallale“. Soovitan internetist otsida seda dokumenti märksõnaga „kirikud vägivalla vastu“. Pealkiri räägib küll naistevastasest vägivallast, kuid avaldatud info on universaalne, pakkudes kogudustele teadmisi, kuidas panna piiri vägivalla patule.
Meie kogudused on kui perekonnad, kuhu inimesed kuuluvad kogu oma elukaare vältel. Meil on head võimalused õpetada piiblitundmise kaudu ka empaatiat ja hoolimist, toetada peresid laste kasvatamisel. See on väga oluline osa ennetustööst, sest spetsialistid näevad vägivalla juuri just lapsepõlves: missugused on olnud päritoluperes võimusuhted, kas vanemad on olnud isiklikult ja oma abieluga eeskujuks naiseks ja meheks kasvamise teel ning taganud selleks turvalisuse ja armastuse.
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2016. a koostatud uurimusest „Perevägivalla hind Eestis“ selgus, et meie ühiskonna kulu vägivallale on 116,5 miljonit eurot aastas. Summa koosneb tervishoiu-, õiguskaitse- ja sotsiaalteenuste kulust, mitmesugustest ohvrite ja kaaskannatanute isiklikest kuludest, haiguspäevade jooksul saamata jäänud tulust. Vaadates seda numbrit ja ka statistikat, on vägivald meile liiga kallis.
Selle teadmise kõrval on hea mõelda Pauluse sõnadele 1Kr 6:19–20 „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“.
Vaimulik tugi ja ligimesearmastus
Kui vägivallatseja tõstab rusika või ütleb kurja sõna ligimese vastu, nutab Jeesus koos ohvriga. Tõenäoliselt nutab Jeesus ka vägivallatseja pärast – oleme ju kõik kallilt ostetud. Lepitus ei saa olla eraldi eesmärk, kuna ohvri ja vägivallatseja arusaam lepitusest on erinev.
Tähtis on lõpetada vägivald. Selleks peavad mõlemad osapooled saama abi eraldi, enda vajadusele vastavalt. Kogudused saavad teha koostööd EELK Perekeskuse või Ohvriabi spetsialistidega, kellel on olemas vastav väljaõpe, ja toetada osapooli tervenemise protsessis vaimulikult.
Vaimulik tugi ja ligimesearmastus on võtmetähtsusega, sest annab julgust ja lootust, et elu võib muutuda paremaks. Ohvrid võivad olla väga hapras seisundis, see võis olla viimane jõuraas, mis tõi nad kogudusse abi küsima. Ohvri lugu tuleb uskuda ja luua turvaline õhkkond rääkimiseks. Toest ilmajäämine võib tõugata patule ja kes oleme selles olukorras siis meie? Soomest on mõne aasta tagant teada lugu, kui ilma abita jäänud naine tõstis kodus lapsed autosse ja sõitis veokile ette.
Kui tunneme, et maailma rahutus varjutab meis armastuse, peame ka endalt küsima, mis takistab mind Jeesuse kombel olema nõrgemate kõrval. Äkki on see mõni sügavale peidetud isiklik hingehaav, mis vajaks helluse ja armastuse palsamit?
Lea Saar
Tartu Maarja koguduse hingehoidja