Kaitsmine usuteaduskonnas

Tartu ülikooli usuteaduskonnas oli 18. august taas elev päev, sest magistriõppe tudengitel tuli komisjoni ees kaitsta oma lõputööd. Kogemust jagab süstemaatilise usuteaduse lektor dr Roland Karo.

Sel aastal kaitsti magistritöid kahes jaos – mai lõpus kaitsti lõputöid internetikeskkonna vahendusel, augustis aga traditsiooniliselt, kuid ette tuli näidata koroonapass. Kokku on kaitstud sel aastal 20 magistritööd ja neli bakalaureusetööd, aga ka kaks doktoritööd. Tööde arv on päris suur, sest varasemalt on magistritööde arv olnud natuke alla või natuke peale kümne. Vaid aastal 2010 oli kaitsmisele jõudnud magistritöid 17.

Tõusutrend

Kaitsmiskomisjoni esimees Roland Karo ütleb, et kaks koroona-aastat on teaduskonnale olnud lõpetamiste suhtes küllalt rekordilised just magistritööde lõikes. Vähenenud on bakalaureusetaseme lõputööde hulk, aga seda on mõjutanud erinevad tegurid. Ta ütleb: „Kui vaadata teaduskonna kodulehelt kõiki kaitstud töid, siis saab tegelikkusest veidi viltuse pildi, kuna pärast teaduskonna taasavamist 30 aastat tagasi oli ka muid lõpetamise võimalusi peale kraaditöö esitamise.“

Ei saa küsimata jätta, kui populaarne on noorte seas õppida usuteaduskonnas. Roland Karo ütleb, et hoolimata demograafilisest madalseisust ehk koolilõpetajate ja potentsiaalsete üliõpilaste arvu vähenemisest näitavad teaduskonna vastuvõtunumbrid pigem tõusutrendi. 

„Elu näitab, et segastel ja rasketel aegadel mõtlevad inimesed eksistentsiaalsetele küsimustele rohkem. Ja kuna religioonid adresseerivad just suuri eksistentsiaalseid küsimusi, leiab ka rohkem noori tee usuteaduskonda,“ sõnab Karo.

Parimad

Kõik, kes on jõudnud õpingutega – olgu siis bakalaureuse- või magistriõpingutega – lõpusirgele, on tublid. Siiski tahaks kaitstud töödest mõne esile tõsta. Bakalaureusetaseme lõpetajatest toob Karo esile Jan Margen Vau ja Peeter Veltsoni töö. Ja tutvustab töid lähemalt: esimene avab nõukogudeaegse noorterühmituse Käbike temaatikat, teine kandis pealkirja „Apatheia mõistest Pontose Euagriose „Praktikoses“ koos asjassepuutuvate peatükkide tõlkega“. 

Magistritasemelt mainib komisjoni esimees Allan Kaldoja tööd „Õigeusu kiriku struktuuri kujunemine ja diasporaa probleem õigeusu kirikus“, mille teostuse hindas komisjon silmapaistvaks. Suurepärane oli tema sõnul Ene Teemäe väitekiri „Eestikeelne misjoniajakirjandus 19. sajandi teisel poolel: Jaapani kajastamine misjonilehtedes“.

Üleilmastumine

Lugedes viimastel aastatel kaitstud lõputööde pealkirju, on tunne, et üliõpilased on palju tähelepanu pööranud erinevatele usulistele liikumistele ja vaimsetele õpetustele. Nii on ka viimasel kaitsmisel olnud teemaks alternatiivmeditsiin ja indiaanilaagrid Eestis. Roland Karo kinnitab ja selgitab: „Kui vaadata tagasi viimasele 30 aastale, siis klassikaliste teoloogiliste uurimistööde kõrval on üha suurem rõhk teiste maailmareligioonide uurimisel. Nii on see kõikjal maailmas. 

Religioonid pakuvad huvi, sest seoses globaliseerumisega on üha enamal inimestel kokkupuuteid meie omast väga erinevate maailmavaadete esindajatega. Paraku tähendab üleilmastumine vähemalt nähtavas tulevikus religioosse alatooniga hõõrumiste suurenemist. Mistõttu religioonidega tegelemine ja nende tundmine on globaalses külas toimetulekuks hädavajalik.“

Ja lisab: aasta-aastalt üha enam tegeldakse mittekristlike usunditega ja samuti fenomeniga, mida Eestis nimetatakse uueks vaimsuseks. Tegu on praktikatega, mille viljelejad end tihti religioosseks ei peagi, ent mis teadlase seisukohalt selleks siiski kvalifitseeruvad.

Valdkondade lõimumine

Viimastel aastatel on lõputöödes uuritud religiooni kokkupuudet keskkonna, psühhiaatria või muu teadusharuga. Augustis toimunud kaitsmisel kajastus see Eesti Kiriku toimetaja Kätlin Liimetsa magistritöös „Religioon ja soolisus II ja III kooliastme ühiskonnaõpetuse õppekirjanduses“.  

Karo kommenteerib: „Kätlin Liimetsa töö puudutas eelkõige soolisuse küsimust. Kui vaadata Eestis praegu aset leidvaid tuliseid vaidlusi nt kristliku õpetuse kokkusobivusest LGBTQ+ mõtlemisega, siis on vältimatu tuua erinevad osapooled ühe laua taha. Uurisin oma doktoritöös spirituaalsuse ja seksuaalsuse neuropsühholoogilisi seoseid ja väidan, et seksuaalsuse ja soolisuse probleemid ei kao religioonidest kuhugi, sest need on evolutsiooniliselt kokku seotud – nagu kahtlustas juba sada aastat tagasi Sigmund Freud. Ilmne, et teadmisteta sotsioloogiast, psühholoogiast, neuroteadustest jne on religioonist kui fenomenist võimatu aru saada. Seetõttu on religiooniteaduslik ja teoloogiline stuudium vältimatult interdistsiplinaarne.“

Tööde tulemuste kohta ütleb komisjoni esimees, et oli nii suurepäraseid kui ka mitte nii suurepäraseid töid, aga potentsiaali jätkata õpinguid doktoriõppes on peaaegu kõigil lõpetanuil. Ja sõnab lõpetuseks: „Minu lemmikütlus on ikka olnud, et ülikooli sissesaamine võib olla raske, aga veelgi raskemaks võib osutuda sealt väljasaamine – läheb nii põnevaks, et tuleb doktorini välja minna.“

Rita Puidet