Instituut teelahkmel

EELK Usuteaduse Instituut (UI) on akadeemilise kõrghariduse esimese kahe astme ulatuses nõuetele vastav ning hoolimata keerulistest aegadest on koolil jätkuvalt kindel positsioon Eesti teoloogias, kinnitab Eesti Kirikule antud intervjuus rektor dr Randar Tasmuth.
Milliseid arengupunkte võiks loetleda alates 27. maist, kui Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur tegi teatavaks oma otsuse UI suhtes?
Randar Tasmuth:
Kõigepealt vajab teadmiseks võtmist see, et instituuti tabas Eesti seadusandluse eripärast tulenenud löök ajal, kus akadeemiline võimekus ja kogemus teha tööd mitmel tasemeõppe suunal olid eriti tugevad. Kõige taga olev pügal, mis nõuab üksnes doktoriõppe ärajäämise korral kogu õppeasutuse töö lõpetamist ega võimalda sujuvat töö jätku kõrghariduse kahel esimesel astmel, mida võiks loogiliselt eeldada, oli oma mõjult mõneti ootamatu ka ministeeriumi töötajatele, sest niisugusel kujul ei olnud eelnevat pretsedenti olnud.
Juuni esimestel päevadel toimunud instituudi töötajate analüüsipäeval selgitasime välja valikute võimalusi ja tõenäosusi, kus iseseisva rakenduskõrgkooliks reorganiseerumise kõrval olid arutusel ka liitumisvõimalused mõne suure avalik-õigusliku ülikooliga. Sellest johtuvalt toimus üks kohtumine Tartu ülikooli rektoraadis, milles jõudsime järeldusele, et hoolimata tahtest on institutsionaalsete õigusaktide tõttu raske mõlemale osapoolele soodsat institutsionaalset lahendust leida.
Oma tähendus on ka sellel, et EELK UI originaalsest struktuurist tulenevalt on raske teaduskonna kui suurima üksuse lahutamine õppeasutuse muust kehandist ja selle sidumine teise institutsiooniga. Näiteks pastoraalseminari, muusikaõppe ja üldise täiendusõppe sidumine mis tahes muu ülikooliga ei ole võimalik, rääkimata esmaklassilisest raamatukogust. Praegu on instituut toiminud just üksuste omavahelise sünergia põhjal.
Seoses sellega, et rakenduskõrgkooliks reorganiseerimine vajab ettevalmistavat tööd, kujunes vajadus saada töö alustamiseks omanikult niisugune nõusolek, mis oleks seotud lisafinantseerimisega 2012. aastaks.
Teine võimalus on teaduskonnast loobumine ja instituudi nägemine tulevikus vaid täienduskoolituse korraldajana (sh pastoraalseminar). Koostasime rakenduskõrgkooli silmas pidades uue eelarve ja kuna selle tasakaalu saamine ületas märgatavalt omanikupoolse praeguse toetuse, siis pidas konsistooriumi 5. juuli koosolek realistlikumaks teist varianti ehk instituuti täienduskoolitajana. Et aga instituudi enda kõrgeima organi, UI nõukogu koosolekut ei olnud seni veel toimunud, tegime peatselt koos kirikuvalitsusega otsuse kutsuda kokku UI nõukogu instituudi enda arvamuse selgitamiseks.  
Mida arutati UI nõukogu koosolekul?
26. juulil peetud koosolekuks sai koostatud põhjalikumalt läbitöötatud majanduslikud kalkulatsioonid. Kui instituut reorganiseerida eraülikoolist rakenduskõrgkooliks, vajaks see märgatavat omanikupoolset lisafinantseeringut.
Kuid suureks üllatuseks ei osutunud teaduskonnast loobumine ja instituudi töötamine täienduskoolituse keskusena sugugi variandiks, mis suurel määral ressursse vabastaks, vaid see läheks samuti üsna palju maksma. Loodetud suurt rahalist vahet, mida saanuks suunata muudele hariduspoliitilistele lahendustele, ei tekkinud.
Ligi neljatunnise arutluse lõpus toimunud kinnise hääletuse käigus sai rakenduskõrgkooliks reorganiseerimist pooldav seisukoht ülekaaluka arvu hääli. See variant oli aga seotud lisafinantseeringu tingimusega vähemalt 54 000 euro ulatuses käesoleva aastaga võrreldes. Seejuures rõhutasid üliõpilas­esindajad teaduskonna toimimise jätkamise vajalikkust.
Millist lahendust seoses UI tulevikuga eelistab omanik EELK, milline on UI enda ja Teie kui  kõrgkooli rektori eelistus?
Instituudi nõukogu hääletustulemus tähendab paljude inimeste väljendust valmisolekuks töötada rakenduskõrgkooliks reorganiseerumise nimel.
On südasuvi. Kirikuvalitsuse seisukoht ei ole veel välja kujunenud, sest UI nõukogu koosolek toimus alles juuli lõpus. On toimunud konsultatsioon Tartu ülikooli usuteaduskonnaga niisuguse koostöövormi laiendamise teemal, mis ei sisalda institutsionaalseid ümberkorraldusi, kuid eeldaksid EELK poolt rahalist panustamist. Otsustamise keerukust lisabki värske tõik, et instituudile suurimat tulu toova ja samas suurimaid kulusid vajava teaduskonna töö lõpetamine ei vabastagi sellisel määral finantse, kui senini on harjutud arvama, sest kogu akadeemilise terviku koostoime sünergia on osutunud arvatust tõhusamaks.
Olen ise arvestanud mõlema võimalusega, kuid oma seisukoha täpsustamine vajab nüüd taas uusi konsultatsioone finantside valdajatega.
EELK üldsus on murelik UI tuleviku suhtes, sest hindab UId kiriku identiteedina. Mida saate öelda kiriku avalikkusele «rahustuseks»?
Instituudi kolm õppekava, nende hulgas kaks magistriõppe kava, on hinnatud akadeemiliselt nõuetekohaseks. Kasutatavate ressursside osa ja jätkusuutlikkus, mis tuleneb põhiliselt ressurssidest, hinnati osaliselt nõuetele vastavaks.
Seega on instituut akadeemilises plaanis kõrghariduse esimeses kahe astme ulatuses nõuetele vastav. Seda tuleb meeles pidada, sest kui asjad peaksid minema nii, et instituut kujundatakse rakenduskõrgkooliks, oleks tal, ehkki mitte enam ülikoolina, vaid ka rakenduskõrgkoolina, kõrgetasemeline stardikoht ja selge positsioon Eesti teoloogias.
Et aga finantseerimisest tulenevad tegurid on nii tähtsaks saanud ega olene minust, ei saa ma lugeja n-ö rahustuseks midagi konkreetset öelda.
Milliste ideedega läheb UI 23. augustiks kokkukutsutud erakorralisele kirikukogu istungile?
Esmalt on vaja arutada teemat konsistooriumis juba nimetatud ja veel ilmnevate värskemate tegurite valgusel, sest ka kirikuvalitsus ei ole senise informeerituse poolest suve, kiirustamiste ja muude olude tõttu praegu veel küps kirikukogule materjale esitama. Instituudi nõukogu on äsja teinud oma hääletuse. Aineliste ressursside juurde leidmise küsimuses formuleerime ka instituudi poolt mõned abistavad ettepanekud, kuid oleme põhiliselt akadeemilise kompetentsiga inimesed, kelle töö vili on väljendunud instituudi akadeemiliselt hinnatud tulemustes.
Ent mis tahes finantskavade mõju avaldub rohkem tulevikus ja mitte veel 2012. aastal. Igatahes on oluline, et otsuste tegemisel ei seisaks esikohal üksnes 2012. või 2013. aasta, sest need aastad on keerulised iga variandi puhul. Mõelda on vaja vähemalt keskpikas perspektiivis ja leida mudel, mis pikemas vaates kiriku ja rahva elule vajalikem on.
Liina Raudvassar