Ilmus Toomas Pauli esseekogumik «Põuapäikese paistel.»

Möödunud nädalal esitles kirjastus «Kunst» kultuuriministeeriumi saalis Toomas Pauli esseekogumikku «Põuapäikese paistel.
Teoloog ja esseist Toomas Paul on teoses püüdnud siduda maailma mõistmist ja tajumist tervikuks. «See on nagu ühe inimese lugu sellel planeedil – mida see inimene endast kujutab, kuidas on tema vahekord loodusega ja loodust hingestava vaimuga, kuidas inimene moodustab kooslusi ja kuidas need kooslused mõjutavad teda nii füüsiliselt kui psüühiliselt,» iseloomustab kirjastus «Kunst» direktor Mart Helme kogumikku. Tegemist on mõtisklemise ja arutlemise raamatuga.
Kujunduslikult ja ülesehituselt on esseed, mida Toomas Paul ka etüüdideks nimetab, omavahel eraldatud iseloomustavate piltide ja luuletustega. Näiteks sisaldab teos nii Juhan Liivi kui ka teiste endisaegsete luuletajate värsse, mis meeleolult ja mõttelt haakuvad Toomas Pauli etüüdidega. Teose on kujundanud Maarja Vannas-Raid.
Mart Helme peab teost küllaltki tavatuks ja mõnes mõttes ka märgilise tähendusega raamatuks, mille järele on selge ootus ja vajadus. «Meil ilmub küll väga palju ajalookirjandust ja kommertskirjandust, aga niisugust filosoofilisemat laadi kirjandust, eriti veel algupärast, on meil liiga vähe.» Põhjusi võib siinkohal tuua mitu: kas ei ole kirjutajaid või ei taha kirjastused sarnaseid teoseid välja anda, sest kardavad, et pole piisavalt turgu. Igatahes igapäevane sellise tõsise ja sügava teose ilmumine ei ole. «Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, siis nõukogude ajal ilmus sedalaadi teoseid isegi rohkem kui tänapäeval.»
Toomas Paul ütles Eesti Kirikule, et mõningad kogumikus sisalduvad esseed on ajakirjanduses juba ilmavalgust näinud. Ent kogumiku tarbeks on ta need esseed praktiliselt ümber kirjutanud ja ka mõnevõrra kontseptsiooni muutnud, pidades silmas, et tekiks tervik. Küsimusele, kust tuli idee esseekogumiku koostamiseks, vastas Paul, et Jaani koguduse õpetajal jääb aega ja jõudu üle, eks ta siis nokitsebki midagi. «Koguduse töö ei võta ju kõike jaksu ära.»
Kuigi tegemist ei ole otseselt teoloogilise raamatuga, sisaldavad etüüdid Helme sõnul ääretult palju vaimsust ja usulist sügavust, mistõttu soovitab ta raamatut igaühele ning lisab, et seda ei saa läbi lugeda ühe hingetõmbega, sest et ta on liiga mõttetihe. «Seda raamatut tuleb lugeda korduvalt.»
Erle Iher