Igaühel on oma lugu rääkida

Eelmisel nädalavahetusel, 13.–15. augustil, said Lääne-Virumaal Vasta koolis kokku EELK lastetöötegijad. 

Toimusid LNÜ lastetöötegijate suvepäevad „Jutustan sinule loo“. Kuna osalejaid oli sellel aastal piisavalt vähe, said suvepäevad peetud ka praegustel keerulistel aegadel. Kohale tuli 30 inimest Eesti eri paikadest ning palju oli neid, kes osalesid esimest korda. 

Alustasime häälest

Pealkirjast lähtuvalt sai nädalavahetuse jooksul kuulda ja rääkida erinevaid lugusid. Oma loo ja oma hääle kasutamine on lastetöös kindlasti üks oluline töövahend. Pühapäevakoolis ja lastetöös käib õpetamine just läbi lugude, eriti piiblilugude. Kuid kuidas neid siis jutustada ja lastele edasi anda? Nende oskuste arendamiseks olid meil seminarid ja rühmatööd. 

Sellel aastal käisid oma teadmisi seminarides jagamas Tõnu Tepandi, Katri Aaslav-Tepandi ja Heli Reichardt. Lugude rääkimise juures on oluline, kuidas oma suud liigutad ja kuidas sinust väljuv õhk häält teeb. Nii et sellest me alustasimegi, häälest. Kuidas õigesti häält teha ning kuidas oma häält ka harjutada ning arendada. 

Oli võimalus ennast Tõnu Tepandi juhendamisel huvitavatesse poosidesse panna ning veel põnevamaid hääli teha. Üks esimest korda osaleja, Maris Kuldkepp, ütles selle kohta, et see oli kõige meeldejäävam osa, need hääleharjutused. Sest see oli midagi, mida enamik ei ole ilmselt varem teinud ja võib-olla oli ka natuke kummaline ennast niimoodi liigutada ja haukuda. Kuid kõik olid omad ja keegi ei häbenenud. 

Lugu peab olema haarav

Pärast häälte avamist saime natuke rahulikumalt maha istuda ja kuulata, kuidas rääkida lugusid nii, et see kuulajat ka haarab. Oma teadmisi jagas Katri Aaslav-Tepandi. Kuid ka lastetöötegijad said oma kogemusi jagada. Mis on siis oluline loo rääkimise juures? Tuleb endalt küsida, mida mina tahan kuulajale selle looga edasi anda? Mis on see sõnum? Seejärel on vaja leida kontakt ning ka kuulata kuulajat. 

Igal lapsel, kes pühapäevakooli tundi tuleb, on oma lugu rääkida ja lapsed on väga altid seda tegema. Ei tasu alati rangelt jääda jutustama piiblilugu ja käskida lastel vaikselt kuulata, vaid tuleks siduda see piiblilugu laste igapäevaeluga. Kuulata, mis neil selle loo kohta on jagada, ning olla loov loo jutustamisel, kuid siiski juhtida lapsi loo sõnumini, selle ivani, mida sooviksid, et nad tunnist kaasa võtaksid. Olgu see siis mõni õppetund elus või lihtsalt fakt, et Jumal armastab neid.

Selleks, et lapsed oleksid avatud oma lugu jagama, peab ka pühapäevakooli õpetaja olema valmis oma lugu lastega jagama. Heli Reichardt, kirjanik ja hingehoidja, pidas seminari just selle kohta ning lastetöötegijad said kohe ka ise paberile panna väikese loo inimese kohta, kes on neid elus mõjutanud. Osalejad said oma lugusid ka teistega jagada.

Peale seminaride toimusid ka rühmatööd, kus sai tutvuda lugude rääkimise erinevate viisidega. Tutvust tehti põrandapiltide ja bibliodraama metoodikaga ning näha sai, kuidas on võimalik panna lapsed ise lugusid rääkima, kasutades digitaalseid vahendeid. 

Nädalavahetuselt ei puudunud ka ühised lõbusad ja kosutavad tegevused. Igal päeval toimusid hommiku- ja õhtupalvused Taizé lauludega ning laupäeva õhtul said kõik proovida päeva jooksul õpitut, sest toimus teatrifestival, kus lapsed etendasid Joona loo ning täiskasvanud esitasid veeuputuse loo neljas väga erinevas, kuid ühtmoodi lõbusas vaatuses. Õhtutest ei puudunud lauamängud ja ühised arutelud teetassi ääres. 

Edu kõikidele lastetöötegijatele oma loo järgmiseks peatükiks – pühapäevakooli uue hooaja alguseks. 

Triin Salmu