Et ilm saaks ilusam

Aprilli 3. pühapäevaga algas kuu aega kestev muinsuskaitsekuu, kevadpüha toob aga taas talgupäeva.

Igal kevadel häirib kõiki talve jooksul kogunenud praht, aiahoolikuid ja ilunautlejaid tõmbab reha haarama, kaevama, kastma – et lühike suveperiood oleks täidetud looduse imedega. „Teeme ära!“ talgujuhid kutsuvad sel aastal pidama oma isiklikku talgupäeva, et ohutusreegleid täites pakkuda hoolimist ja koostegemise rõõmu. 

Eesti Muinsuskaitse Selts kutsub aga inimesi korrastama aja- ja kultuuriloos olulisi paiku. Töökäsi vajatakse kalmistutele ja mälestusmärkide juurde, et oma väikse panusega austada eelkäijaid, ka Vabadussõjas langenuid. See on just kui kaks kärbest ühe hoobiga: niigi talv otsa toas vangis olnud inimestele pakutakse sel kevadel loengute asemel väikest füüsilist aktiivsust ja värsket õhku. Paigad, kuhu inimesi oodatakse, leiab seltsi kodulehelt. 

Kannatamatult seda päris kevadet oodates olen lume sulamise ajal kümneid kordi aknast välja vaadates mõelnud, kuhu ja mida külvata, hinnanud aega, kunas võiks labida mulda lüüa. Samasuguse järjekindluse ja huviga ootan, mida põnevat ja uut on linnaaianduses tänavu oodata. Tervitan südamest inimesi vallutanud rohepööret. Kui mõni kleidimood on pannud vahel tõsiselt õlgu kehitama ja otsustama, et mulle see ei sobi, siis uued aiandustrendid panevad piltlikult öeldes käsi plaksutama. Kui laiemalt mõelda, siis pole tegu pelgalt silmailuga. Aianduse roll on ajaga muutunud üha mitmekesisemaks. 

Möödunud aastal kirjutasime Jõelähtme koguduse kogemusest ühise aia rajamisel. Iga tärkav roheline lible paneb ühtaegu südame kiiremini põksuma, aga ka rahustab – oo jess, tärkas. Seda tunnet on jaganud iga aiahoolik. Haljendav rohelus rahustab, väike füüsiline koormus mõjub tervisele turgutavalt, aiaeluga kaasnev suhtlus maandab sotsiaalset pinget, kindlasti suurenevad loodusega seotud teadmised. Seda nimekirja võiks jätkata. 

Rita Puidet