Eestikeelselt teenitud

Olgu Petseri kogudus, kus eestlastest koguduseliikmeid on ühe käe sõrmedel lugeda, või naaberriik Soome, kus eestlaste arv on muljetavaldavalt suur – EELK peab oma missiooniks tagada, et eestlased oleks üleilmselt emakeelse jumalasõnaga teenitud. Seda kinnitab piiskop Tiit Salumäe, kelle vastutusalaks on jumalateenistuslik elu väljaspool Eestit.

Miks EELK peab enda mureks, et eestlased üle ilma saaksid osa eestikeelsest jumalateenistusest?
Piiskop Tiit Salumäe: See on põhimõtte küsimus. Soomes märkan, et riigi poliitika soosib väga selgelt Soome jõudnute muutumist soomlasteks. Meie sellega rahul ei ole. Meie huviks on, et Soomes elav eestlane – olgu siis ajutiselt üle lahe kolinud või pikemaajaliselt end Soomega siduv – jääks eestlaseks. Samuti et ta ka Soomes elades saaks osa emakeelsetest jumalateenistustest.
Tegelikult ei ole selles midagi uut, ka seitsekümmend viis aastat tagasi ei olnud selleaegsetel kirikujuhtidel kuigi kerge alustada regulaarse kirikutööga. Peapiiskop Veem on öelnud sellel ajal, et Eesti kirik on nagu kolmeharuline puu. Üks haru on Kodu-Eestis, teine haru on Siberis (sellel ajal välja saadetud vaimulikud ja rahvas) ja kolmas haru on vabas maailmas. Nüüd kasvatame need harud taas üheks Eesti kirikuks.

Seda põhimõtet on Eesti luteri kirik läbi aja evinud?
Nii saab kinnitada. Kui eestlased põgenesid 75 aastat tagasi, puutusid nad tegelikult samade tendentsidega kokku. Asumaa poliitika pooldas, et nad võimalikult kiiresti minetaks oma rahvusliku identiteedi ja saaks rootslaseks, sakslaseks, ameeriklaseks. Ja ka siis – midagi uut pole päikese all – asus just kirik selgelt ja konkreetselt vastuvett tegutsema.
Saksamaa põgenikelaagrites koondusid eestlased ühtsesse kogukonda. Loodi laulukoorid, eesti kool ja kirik. Saab toonitada piiskop Johan Kõpu rolli, kellel oli väga suur autoriteet pagulaseestlaste keskel individualistidest eestlaste ühendamisel. Väga suur osa oli ka Roman Toi tegevusel eesti laulupidude traditsiooni jätkamisel.

Milline seisukoht on EEL­­K-l seoses Petseri eesti kogudusega, mis asub teatavasti teisel pool kontrolljoont?
See on meie kiriku kogudus. Sellest tõdemusest lähtuvalt ka toimime. Tegemist on Eesti riigi territooriumil asuva kogudusega, sest kuniks pole piirileping Venemaaga jõustunud, vaatame küsimust Tartu rahu valguses. Petseri jääb mitte teisele poole riigipiiri, vaid teisele poole kontrolljoont.

Kui Petseri luteri koguduses on eestlasest liikmeid ühe käe sõrmedel lugeda, siis luterlaste arv Soomes on muljetavaldavalt suur. Kuidas saab rahule jääda sealsete rahvuskaaslaste vaimuliku teenimisega?
Tänu väga headele ja pikaajalistele hõimusuhetele meie riikide ja ka kirikute vahel saab Soomes tehtava eestikeelse kogudusetööga rahul olla ning tänada selle eest Soome luterlikku kirikut ja eriti Helsingi koguduste ühendust. Tegelikult tehakse Helsingis eestikeelset tööd aastast 1914.
Hetkel on seis selline, et Helsingis toimuvad eestikeelsed teenistused kaks korda kuus Alppila kirikus ja neid käib pidamas vaimulik Eestist. Seda tööd finantseerib Soome. Minu ülesanne on lisaks teenistuse pidamisele ka läbirääkimised eestikeelse töö tuleviku teemal.

Kui praegu räägime eestikeelsest kogudusetööst Helsingis, siis kas siit võiks edasi liikuda iseseisva koguduse staatusesse?
See kõik ongi läbirääkimiste koht ja sellest kõnelen Helsingi piiskopiga. Muidugi oleks hea, kui ka Helsingi koguduse esindaja saaks osaleda kirikukogul, nii nagu see on Rootsi ja Põhja-Ameerikaga. Aga see ei ole kõige olulisem. Tähtis on kogudusetöö korraldamine. Eestikeelset kogudusetööd koordineerib kantor Dagmar Õunap. Eestikeelne kogudusetöö kutsub kõiki Soomes elavaid eestlasi osalema väga mitmekülgses tegevuses, mis hõlmab lisaks pühapäevastele teenistustele kogudusetööd eri eagrupi inimestega.
Kas teenistuste tihedus kaks korda kuus on optimaalne või on plaan graafikut täiendada?
Kui tekib uusi võimalusi, siis tuleb see kõneks. Küllap peab siis ka mõtlema, kas kõik teenistused peaksid toimuma Alppila kirikus või neid võiks olla ka mujal, näiteks Espoos, kus elab rohkelt eestlasi. Loomulikult sujuks töö ladusamalt, kui kohapeal oleks oma täiskohaga vaimulik. Väidan, et see on vaid väljakuulutamise küsimus.

Kes eestikeelse kogudusetöö vaimuliku tööd rahastaks?
Eestikeelset kogudusetööd finantseerib Soome luterlik kirik Helsingi koguduste ühenduse kaudu. Selles oleme kokku leppinud ja nii saame jätkata.

Ometi ei ela eestlased Soomes ainult Helsingis, k.a Espoos. Kas ka mujal toimub eestikeelne kogudusetöö, näiteks Salos ja Tamperes?
Tõsi, nii see on. Kahjuks ei saa pidada piisavaks eestikeelseks kogudusetööks seda, et aeg-ajalt meie vaimulikud külastavad oma sõpruskogudusi Soomes. Aga see on siiski üks võimalus ja peaks kuuluma sõpruskoguduste lepingu juurde. Ma soovitan meie koguduste õpetajatel, kelle liikmed elavad Soomes, olla nendega aktiivses kontaktis. Meil on Soomes inimesi, kes suudavad aidata.

Kus veel üleilmselt peetakse regulaarselt eestikeelseid teenistusi? Kui mitmed kogudused liikmete nappuse tõttu likvideeritakse, siis kas on ka näiteid uute kuulutuspunktide loomisest väljaspool Eestit?
Regulaarne eestikeelne kogudusetöö toimub peale Soome Rootsis, USAs, Kanadas, Venemaal, Saksamaal ja Suurbritannias. Tõsi, mõned eesti kogudused on lõpetanud tegevuse või liitunud naaberkogudustega, sest selles piirkonnas ei ela enam piisavalt eestlasi. On ka neid kohti, kus kogudus lõpetab ametlikult tegevuse, aga tegevus jätkub. Põhjuseks võib olla ka see, et on raske leida inimesi koguduse juhatusse.
Liina Raudvassar