Avatuna valmis koostööks

Siseministeeriumi usuasjade osakonna taasmoodustamise 25. aastapäeva tähistati ettekandeseminariga «Ajas tagasi. Ja edasi» ning piduliku lõunaga Pirita kloostris.

Päeva sisse juhatades mõtiskles osakonnajuhataja Ilmo Au aja mõõtmest ning aja suhtelisust illustreeris Artur Alliksaare luuleridadega ajast: ei ole paremaid, halvemaid aegu … Vaikusehetkega mälestati sel aastal meie seast lahkunud Tiit Seppa, osakonna üht taasasutajat ja hilisemat asekantslerit.
Tervitussõnavõtuga esines siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna, kes tuletas meelde olulisi daatumeid 97 aasta tagusest ajast, kui noor Eesti vabariik hakkas üles ehitama oma ametiasutuste struktuuri. Ning tänapäevale lähemale, kui avanes võimalus taasluua struktuurid, mis olid nõukogude korra ajal keelatud.
Usuasjade osakond (talitus/büroo) loodi 1990. aastal kõigepealt kultuuriministeeriumi juurde. Viimased 22 aastat on osakond olnud «kindlal kohal siseministeeriumi struktuuris, hoides riigi ning kirikute ja koguduste vahelist koostöövõrgustikku», ütles kantsler ja tunnustas üht staažikamat töötajat Ilmo Aud, kes on siseministeeriumis ametis olnud 1. veebruarist 1993, ning osakonna nõunikku Ringo Ringveed.
Kantsler peatus põgusalt ka usuasjade osakonna ülesannetel, milleks on riiklike programmide töös osalemine, koolituste korraldamine, sh abielu sõlmimise õigust taotlevatele vaimulikele, järelevalve usulistele ühendustele riigi poolt eraldatud rahalise toetuse kasutamise üle jmt.
Kirikuajaloo uurija dr Riho Saard on töötanud arhiividokumentidega ja uurinud II maailmasõja eelse aja usuasjadega seotud küsimusi siseministeeriumi kontekstis. Ettekande aeg jäi lühikeseks, teema aga on huvitav ja nii soovitas Ilmo Au selle vormistada artikliks.
1930ndatest tõi Riho Saard välja raamatute põletamise fakti. Kui 1935. aastal Jehoova tunnistajate tegevus keelustati, siis põletati nende religioosne kirjandus, u 20 000 eksemplari. USA saatkonna sekkumise tulemusena õnnestus riigist välja viia üle 65 000 eksemplari.
Dr Ringo Ringvee analüüsis eestimaalaste usklikkust, toetudes küsitlustele aastaist 2005–2015. Alustuseks nimetas ta kuut riiki maailmas, kus usulise kuuluvuseta elanikkond moodustab enamuse; nende hulgas on kaks Euroopa riiki: Eesti (60%) ja Tšehhi (76%).
Võrreldes 2010. ja 2015. a uuringuid, on Eesti kodanike usklikkus tõusnud 10,8%lt 16,5%ni. Ja religioon muutub märgatavalt olulisemaks teatud vanuses. Teistest rahvustest noored eestimaalased tunnistavad usklikkust enam kui eestlased. Ringo Ringvee nimetas seda rahvusliku identiteedi hoidmiseks usu läbi.
Ettekannete ploki lõpetas Eesti Kirikute Nõukogu president Andres Põder, kes kirjeldas riigi ja usuliste ühenduste sidemeid ajas tagasi vaadates ning tulevikku silmas pidades. Tema ettekandest tuli välja üks väga oluline erinevus. Kui nõukogude ajal oli usuasjade volinik see, kelle juures käidi «pahanduse korral punasel vaibal», siis usuasjade osakond on kirikuinimestele sõbraks ja koostööpartneriks.
Usuasjade osakond on 25 aasta jooksul kujunenud laia tegevusväljaga erialase kompetentsi keskuseks, hindas Andres Põder ning avaldas lootust, et dialoog kiriku ja riigi vahel jätkub.
Ilmo Au andis viiele inimesele üle siseministeeriumi tänukirja ja kõigile külalistele usuasjade osakonna meene. Ettekannete vooru lõpetuseks tsiteeris Ilmo Au ennast aastast 2010: «Viis aastat tagasi, kui tähistasime siinsamas usuasjade osakonna 15. tegevusaasta täitumist, ütlesin välja unistuse: peaks Eestis kord ometi tekkima kõigi konfessioonide koostöökogu, mis ei tähendaks ühegi usulise ühenduse puhul tema ainuomaste erisuste muutumist, vaid ühisosa otsimist ja leidmist, ka leida tahtmist.»
Sirje Semm