Armulauda jagati ka eriolukorra ajal
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Uudis / Number: 13. mai 2020 Nr 20 /
Soovijad said armulauasakramendist osa ka ajal, mil pühakodades avalikke jumalateenistusi pidada polnud lubatud.
Veel poolsada aastat tagasi tavatsesid luterlased „lauakirikus“ käia harva, sageli vaid kord aastas. Nüüdseks on see põhjalikult muutunud. Enamikus kogudustes pühitsetakse armulauda igal pühapäevasel jumalateenistusel ning sellest võtavad osa peaaegu kõik kirikulised.
Igatsus armulaua järele
Et armulaud on usuelus olulise koha omandanud, soovisid koguduste liikmed sellest osa saada ka kriisiajal, mil avalikke jumalateenistusi ei olnud. Mitmed vaimulikud kutsusid üles endaga eraviisilise armulaua saamiseks ühendust võtma.
„Jumala sõna, sakramendi ning palveosaduse kaudu saab ristiinimene esmatähtsat vaimulikku toitu,“ selgitas Eesti Kirikule Tartu Maarja koguduse õpetaja ja Rannu koguduse hooldajaõpetaja Timo Švedko. Tema sõnul on väga lähedane osadus Issanda Jeesuse Kristusega tähtis alati, vaatamata sellele, kas on eriolukord või mitte. Kriisiajal tuli koguduse liikmel armulauale tulemiseks eelnevalt aeg ja koht kokku leppida. Švedko võttis vastu seitse armulaualist.
Tallinna Toompea-Kaarli koguduse õpetaja Jaak Ausi arusaamad on Švedko omadega sarnased: „Leerikoolis õpetan, et Kristus ei ole meie juures vaid kuidagi abstraktselt või vaimus. Ta on meie juures armulauas ka reaalselt. Mis saab olla toredam, kui kohtuda Kristusega ka reaalselt.“
Armulaua kaudu saab Ausi sõnul kinnitust meie usk Ülestõusnusse, tugevneb lootus ning me kogeme ikka ja jälle armastuse suurust. Seda vajame vaimuliku sõnul iseäranis just kriisi ajal, mistõttu ta kurvastab, et sai vahepeal armulauda jagada vähestele. Ka Ausiga tuleb eraviisilisele armulauale tulemine reeglina varasemalt kokku leppida. Nädalas oli soovijaid Kaarli koguduses kuni paarkümmend.
Erinevalt mõnest teisest kogudusest pühitseti Kaarli kirikus armulauda ka ilma koguduseta peetud veebijumalateenistustel. „Pean oluliseks, et inimesed näeksid ka armulaua pühitsemist pühapäeval. Isegi siis, kui nad sellest osa ei saa, kinnistuks neis ikka see teadmine, et Ta on meiega imelise sakramendi läbi,“ selgitab Aus.
Ühiskondlik vastutus
Kõneainet pakub armulaua teema seoses nakkusohuga. Luterlasest perearst, kellelt Eesti Kirik kommentaari palus, kinnitab, et kuna andmeid uue koroonaviiruse levimise kohta on veel vähe, ei saa tavapärasel viisil armulaua jagamist ohutuks pidada. Kasutusele tuleks võtta kõikvõimalikud ettevaatusabinõud ning eelkõige peab vaimulik kätehügieeni reeglitest kinni pidama.
Teisalt on kõnealune arst kogenud, et armulaua seostamine haiguse levimise ohuga on koguduses väga vastuoluline teema. Mõned ütlevad, et kristlastena peame iga päev surmaks valmis olema, mis iseenesest on arsti sõnul õige. „Aga teadlikult end nakkusohtu pannes ja haigestudes võime nakatada teisi, neid ohtu seada. Võime ise haiglasse sattuda; seal peavad teised meie eest hoolitsema, ravima,“ rõhutab ta ja lisab, et seetõttu ei ole nakkuse vältimise näol tegemist ainult isikliku asjaga, vaid see on ühiskondliku vastutuse küsimus.
Ettevaatusabinõud
Armulaua jagamise praktikad ongi epideemia tõttu kogu maailmas muutunud. Eelkõige on loobutud ühise karika kasutamisest. Mitmel pool on kasutusele võetud üpris kaugeleulatuvaid ettevaatusabinõusid. Näiteks Kölni katoliku toomkirikus lahutab vaimulikku ja armulaualist pleksiklaas nagu mõnes toidupoes kassapidajat ja klienti. USAs on vaimulikud mõnikord aga jaganud armulauda autoakna kaudu.
Eesti puhul pole millestki taolisest kuulda olnud, ent vaimulikud on riskidest teadlikud ja võtavad hügieeninõuete järgimist tõsiselt. Näiteks Nõo koguduse õpetaja Mart Jaanson kirjeldas oma eriolukorra aegset armulaua jagamise praktikat järgmiselt: „Enne armulaua jagamist desinfitseerin vastava puhastusvahendiga käed, võtan pateenilt oblaadi, kastan selle veini sisse ja panen armulaualisele suhu.“
Sama kinnitab õpetaja Švedko, ent peale selle kandis tema armulauda jagades ka näomaski. Õpetaja Aus aga kinnitab, et lisaks käte desinfitseerimisele vaimuliku poolt pestakse ja korrastatakse ka armulauariistasid iga kord pärast kasutamist. Pärast talitust puhastati kõik käepidemed ja pingid, kus inimesi on olnud.
Veelgi aktuaalsemaks muutub selliste ettevaatusabinõude järgimine nüüd, kui lubatud on ka avalikud jumalateenistused. Nii soovitatakse kirikuvalitsuse koostatud juhiste kohaselt armulauda jagada kas ainult leiva kujul või sissekastmisega. Näiteks Tallinna Jaani kogudus otsustas armulauda esialgu jagada mitte pühapäevasel peajumalateenistusel, vaid neljapäevastel palvustel, millest võtab osa vähem inimesi.
Rain Soosaar
Vt ka lisa armulaua jagamisest õigeusu kirikus.