Alustada tuleb iseenda sisemuse puhastamisest

Enn Soosaare eetilise esseistika auhinnaga pärjati sel aastal teoloog dr Toomas Pauli mullu 15. veebruari Maalehes ilmunud essee «Aus vale, vale ausus» eest. Autor tõstatab küsimuse, kas üksikinimene saab jääda ausaks, kui ühiskond on üles ehitatud valele.

Auhind anti talle üle 13. veebruaril, Enn Soosaare 77. sünniaastapäeval Tallinna ülikoolis peetud mälestuskonverentsil «Kuidas tõlkida maailmavaadet?». Värskele esseistika auhinna laureaadile oli tervituskirja saatnud ka president Toomas Hendrik Ilves.
Toomas Paul on tunnustust pälvinud mitmeid kordi, olgu siis tegu EELK elutööpreemiaga, Aadu Luukase missioonipreemiaga või Eesti Kirikute Nõukogu aastapreemiaga. Küsimusele, mida talle tähendab eetilise esseistika auhind, vastab õpetaja Paul muheldes, et eks autasusid on ikka meeldiv vastu võtta. «Ma olin näiteks väga rahul EKNi aastapreemia üle, mille sain mõned aastad tagasi apologeetika vallas. Ma olen muidu ikka natuke kahelnud, kas minu kirjatükid, mis balansseerivad sealpool ketserlust, on kiriku poolt aktsepteeritud. See ei ole olnud minu taotlus, vaid olen ausalt kirjutanud,» selgitab Paul.

Kuldjalg ette antud
«Võtta vastu apologeetika auhind oli magus, sest apologeetikul lubatakse ka üle piiri käia. Eilse esseistikaauhinnaga on natuke teine lugu. Öelda iseenda kohta, et ma olen eetiline, on ikka raske sõna. Tuleb meelde mees, kes läks templisse ja ütles, et armas Jumal, mina ei ole nii nagu tema, ma olen laitmatu tegija igas asjas. Kui sind tunnistatakse eetiliseks, siis see on ambivalentne tunne.»
Siinjuures räägib ta loo juudi rabist, kelle naine nurises, et nende sabatilaud väga vaene on. Ühel päeva tõi mees koju kuldlauajala. Naine uurima, kust see pärit on. Suur oli pahandus, kui mees teatas, et isand Messia kuningriigis istuvad kõik oma rikkaliku laua ääres ja on rõõmsad. «Mina palusin Jumalalt oma tulevase laua jala juba kätte, et saaks praegu ka süüa.» Naine kurjustas, et kas nad peavad Messia kuningriigis kolme jalaga laua ääres sööma hakkama, viigu mees see kohe tagasi.
«See on nii, et kui sulle antakse sedasorti au, siis oleks ka nagu kuldjalg ette antud,» tõdeb Paul mõtlikult. «See on hea tunnustus, mis paneb mind aga natuke hirmu tundma, et äkki pean minagi Jumala juures kolme jalaga laua taga istuma. Äkki olen ette ära tunnustatud.»
Essee «Aus vale ja vale ausus» ilmus aasta tagasi, kuid võiks ilmuda ka tänases lehes, kõik on nii aktuaalne praegugi. Dopinguteema, poliitikute ausa näoga lausvaletamine jne. Mis siis on ausus?
«Kumb on suurem defitsiit, kas aususe või ustavuse defitsiit? Kas seda saab pidada ausaks, kes salateenistuse andmepanga ära varastab, jalga laseb ja siis need andmed avalikustab,» viitab Paul endisele USA luure töötajale Edward Snowdenile. «Ta on kõige tavalisem ülejooksik. Kas see, et meie ajakirjandusele on kompra magus, on eetilisem kui see kompra, mille põhjal sõja järel anti 25 + 5. Kas see tegu, kui mõni parteilane üles tunnistab, et on aastaid kilekotiga raha oma erakonnale tassinud, on ausus? Või kui arst nüüd äkki avalikustab, et on kümnetele sportlastele dopingut müünud, on ta siis nüüd rahvuskangelane, et takkajärgi ausaks hakkas? Kas ta väärib kiitust selle eest, et nüüd sportlasi sopaga üle valab,» loetleb Paul ühiskonna valupunkte ja tuletab meelde Jeesuse sõnu: tehke ausust, tehke tõde! Sellest ei saa rääkida, seda tuleb teha!

Apoliitiline Paulus
Küsimusele, kas inimene leiab kirikust lohutust, vastab Paul, et ei tarvitse sealtki alati leida. «Seni kuni inimene otsib lahendusi endast väljastpoolt, ei tarvitse isegi kirikust lohutust leida. Küsimus saab olla selles, mis sa ise oled, kuivõrd saad ise enda sisemust puhastada.»
Maailmaparandamise juttudes on vasturääkimine iseendale hõlbus tulema, nendib Toomas Paul, kui kirgliku ühiskonnaelu valupunktide lahkajana tuletab meelde apostel Paulust, kes kunagi kellegagi ei sõdinud ja oli täiesti apoliitiline. Ning soovitab poliitiliste vaidluste ajaks teleri lihtsalt kinni keerata.
Paljude autasudega pärjatud teoloog on isegi aastaid riiklike preemiate määramise komisjonis istunud. «Käisime koos komisjoni ühe liikme Enn Soosaare kodus, sõime ära kõik ta ema tehtud koogid ja arutasime tunde, keda paljude tublide hulgast välja valida.»
Tiiu Pikkur

Eetilise esseistika auhinda annab välja Enn Soosaare sihtasutus eesti keeles ilmunud poliitikast, kultuurist või moraalist rääkiva essee eest.
Enn Soosaar (1937–2010) oli tõlkija ja ühiskonnakriitiliselt terava sulega publitsist.