Ainult üks küsimus

Sinodite aeg EELKs hakkab ühele poole saama. Jäänud on need veel pidada Saarte, Järva ja Valga praostkonnas. Peapiiskop Andres Põder on alates märtsikuust viibinud kõigil sinoditel üheksas praostkonnas.
Kuidas on sinodikoosolekud kulgenud? Milliseid tähelepanekuid olete neist teinud?

Sinodite koosseisude muutus ei anna praegu veel selgelt tunda, sest suurem osa on jäänud samaks. Aga ma usun, et järgmiste aastate sinodid näitavad, kas uute inimeste lisandumisega on tulnud uusi ideid ja positiivset arengut.
Kindlasti ma soovin, et sinodisaadikud kasutavad seda eesõigust ja võimalust, mis neile on valimise läbi antud kirikuelu edasiviimiseks.
Sinoditelt on jäänud kaks muljet, mis domineerivad.
Aruandeid kuulates nimetatakse ettevõtmisi, edasiminekuid, mille üle kogudustes rõõmustatakse. Valitseb selline optimistlik ja julgustav meeleolu, et asjad on läinud eelmisel aastal hästi ja ka need plaanid, mida tehakse järgmiseks aastaks, on lootusrikkad.
Peaaegu kõigis praostkondades, nagu ka üldkiriklikult, on arvnäitajais edasiminekut pühapäevakooli- ja lastetöös. Laste arvu kasv julgustab. Koguduste esindajad sinoditel näevad kiriku tulevikku positiivsetes toonides, et on teotahet ja pealehakkamist.
Teine pool, mida tahaksin välja tuua – on see nüüd hea või halb –, on see, et sinodid on olnud väga rahumeelsed. Ei ole suuri vaidlusi, valitseb tõeline üksmeel, üksteise toetamine ja tunnustamine. Ma mäletan kirikus ka neid aegu, kus omavaheline läbisaamine ei olnud alati hea ja see segas ka tööd. Parem pärssigu tööd üksmeel ja armastus kui riiud ja tülid, ja ma kaldun arvama, et üksmeel ja armastus ei pärsi, vaid kannavad ja viivad elu edasi.