Ainult inimene tagab mälestise säilimise

Nii võiks kokku võtta muinsuskaitsealase täienduskoolituse luteri kiriku töötegijatele ja omavalitsuste esindajatele.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au sõnul korraldatakse taolisi muinsuskaitsekoolitusi 2006. aastast, peamiselt luteri kirikule, kes kasutab suure ajaloolise väärtusega hooneid. Kõnesolev õppepäev oli enne mitmeaastast pausi viimane taoline, tuleval aastal on koolitus vanausulistele.
Mõistete defineerimine
1. juunist hakkasid kehtima muinsuskaitseseaduse muudatused, mida tutvustas Sigrid Keskküla. Uuenenud seadusega lihtsustub mälestise korrastamisega seonduv asjaajamine: nüüd võib omanik mälestise säilimise tagamiseks teha remonti ilma eritingimusteta ja projektdokumentatsioonita.
Selleks, et seadus oleks üheselt mõistetav, on selgitatud termineid «remont», «restaureerimine» ja «konserveerimine». Remondi all mõistetakse elementaarset hooldustööd, mille käigus ei muudeta mälestise välimust, ja seda võib teha omanik ise, restaureerida või konserveerida võib ainult väljaõppinud spetsialist.
Seaduses uus on ka omaniku õigus riigilt mälestise säilitamiseks toetust paluda, esmakordselt seadustatakse otsinguvahendi (metallidetektori) kasutamine kultuuriväärtuste otsimisel, kultuuriväärtusega leiust teavitamine ning veealuse kultuuripärandi kaitse.
Ehitise indikaator
Tähelepanu hoonete eri osadele juhtis ja tõi huvitavaid näiteid kirikute põhjal Ülle Jukk. Peaaegu uskumatu tundub, kui suuri kahjustusi võib vesi hoonele teha mõne aastaga. Indikaatoriks, mis näitab hoone korrasolekut, on seejuures seinad.
«Ebameeldivused saavad alguse väikestest asjadest,» kinnitas Ülle Jukk. Näiteks põrandale pandud kummist jalamatist, mille alla tekib niiskus. Oluline osa sisustuse säilimisel on stabiilsel õhuniiskusel, mis peaks jääma 50–70% vahele.
Suured puud kiriku ümber tulid jutuks nii Juki kui ka järgmise esineja Ilme Mäesalu ettekandes, mis rääkis kirikuaedade hoolduspõhimõtetest. Selles valdkonnas vastandub muinsus- ja looduskaitsjate töö. Seepärast soovitas kõneleja puude mahavõtmise korral end ette kaitsta emotsionaalse rünnaku eest.
Vanad voodilinad
Ülle Jukk kõneles kirikuinventari hooldusest. Oluline on meeles pidada, et mälestis ei ole museaal, vaid igapäevane tarbeese, mille suurim vaenlane on tolm. Tähtis on jälgida, et ühtegi vallasmälestist ei eemaldataks kinnismälestisest, mille juurde ta kuulub.
Kirikutekstiilide säilitamisel on heaks abimeheks vanad voodilinad, selgus Marju Raabe ettekandest. Nagu ikka, põhjustavad tekstiilide hävingut ennekõike hoolimatu inimene ja niiskus. On muidugi ka teisi pahalasi: päike, küünlarasv, õhu juurdepääsu puudumine.
Kaitseks soovitab Raabe kasutada vanu voodilinu, mis jumalateenistuse ajaks muidugi ära korjatakse. Kuulajatele tuletas ta meelde, et kaitsealuseid tekstiile ei tohi ise pesta, need on vaja viia konservaatori kätte.
Seda, et tegu oli sisuka päevaga ja vajaliku infoga, kinnitasid osalejad. Räpina koguduse juhatuse liige Karmen Nurme huvitus eriliselt viimasest ettekandest, sest õpib kodukoha aianduskoolis tekstiili eriala. Aga huvi pakkusid talle ka teised ettekanded, sest tema on 1841. a ehitatud Räpina pastoraadi taastamisprojekti üks liige.
Rita Puidet